PEETER SAUTER: Mõelda nagu laps
Passiivselt olen kogu aeg tahtnud lastekirjandust teha. Aga ma tahan passiivselt lennata ka. Ja muudki. Aga ei võta midagi ette. Unistan niisama.
Kirjanik ei erine teistest. Aeg-ajalt ta mõtleb, et kirjutaks midagi, midagi kaunist, midagi võimsat, ja võib-olla võtab pastaka pihku ja kirjutab paberile – “leekiv armastus” – ja jääb siis pastakat närima ja avastab, et ta ikka ei oska ega viitsi ja sest ei tule midagi välja. Mul on täpselt samamoodi. Et ühele paradoksile veel teine otsa virutada: kirjanikuks saabki see, kes mõistab, et ta kirjutada ei oska. Aga kes ikka üritab.
Mõtlesin, et Astrid Lindgren hakkas lapsele Pipi lugu jutustama ja sai kirjanikuks, aga näe, mul justkui lapsi on, aga mingeid lugusid ma neile rääkida ei oska. Kord olin koos Pipaga prallel, kus oli ka Andrus Kivirähk, ja Pipa oli parajasti Andruse raamatust “Sirli Siim ja saladused” pöördes ja ma nägin, et Andrus oli Pipa arust ikka tegija. Tegi kohe kadedaks. Ja siis luges Andrus Pipale veel “Sirlit, Siimu ja saladusi” ette, kui meie Tiinaga teises toas oma asja ajasime, ja Pipale oli see suur asi. Nojah. Kivirähki “Sirli ja Siimu” voorus on, et Andrus ei ole seda kuidagi eriliselt lastele kirjutanud, vaid on lihtsalt niisama kirjutanud ja seal pole miskit õpetamist ega moraliseerimist ja see on hea lastekirjanduse tunnus.
Ekke stiilis jutud
Kümmekond aastat tagasi pakkus kamraad Alvar, et ma kirjutaksin lasteraamatu ja tema joonistaks siis pildid. Ma tahtsin, aga ei osanud. Kirjutasin siis talle üles selle Salmistu Etsi räägitud anekdoodi, kus mees varastab raudteerööpa ja üritab seda koju ära peita. Alvar ei vastanud midagi ja ma sain aru, et see ikka ei läinud. Mulle jäi sisse tunne, et ma ei saanud hakkama.
Aga lapsed lappavad raamatuid ja nõuavad ettelugemist. Põhiliselt nõutakse “Imeflöödi”, just selle vana väljaande ettelugemist, mis oli üks minu lapsepõlve lemmikraamat, ja ma ei tea, mis asi selles raamatus on, et ta lastele peale läheb. Juba aastaid.
Aeg-ajalt tahavad lapsed ise raamatut teha ja teevad ka. Klambrilööjate, liimi ja vildikatega. Laste raamatutegemine on umbes nagu Mart Anderson rääkis, kuidas Itaalia suur trükikontsern lasteraamatuid teeb.
Et kõik mõeldakse välja, kui suur raamat peab olema ja kui paks ja missugused pildid ja kellest see raamat on ja kõige viimane, mis raamatu tegemiseks vaja on, on tekst. Lapsed teevad ka umbes nii.
Eelmisel suvel võttis Ekke, kes oli siis viiene ja kellele kirjutamaõppimine pakkus pinget, järjekordselt raamatutegemise ette.
Kirjutamine ei liikunud tal nii kiiresti kui mõte (mul endal sama mure) ja kuna mul õllejoomise kõrval muud targemat teha polnud, asusin talle kirjutamises appi. Nii juhtus mitu korda. Ja me lugesime need lood Tiinale ette. Tiina vangutas pead. Sest lood olid täitsa head. Need lood on nüüd kuhugi kadunud.
Ja mina mõtlesin, kuidas saaks samamoodi kirjutada kui Ekke. Milles on nõks ja mis on põhireeglid? Eks need reeglid ole rohkem tundeküsimus, aga ma proovin mõne neist sõnastada.
Lõputa lood
Esiteks – tuleb kirjutada võimalikult tšuktši muinasjuttude või Uku Masingu boreaalse hoiaku vaimus. See tähendab, et algust, lõppu ja lineaarsust pole üldse vaja. Igasugu pöörded ja taustsüsteemide vahetamised keset lugu on teretulnud. Mingit kuningatütart ega kullakoormaid pole vaja taga ajada. (Hm, võiks äkki kirjutada jutukese kuningatütre tagaajamisest, seda kuningatütart võiks taga ajada küll kuningapoeg, aga mitte selleks, et naiseks võtta, vaid hoopis et niisama tuupi anda. Ilmselt see kuningatütar talle ikka ivake meeldib, sest kes viitsiks taga ajada kuningatütart, kes on lihtsalt nõme.) Uusi tegelasi võib juurde tulla iga kell ja nende tulekuks pole vaja mingit erilist põhjendust. Üldse pole millelegi põhjendust vaja. Mida vähem kõik on põhjendatud, seda parem. Asjad peavad lihtsalt olema nii, nagu nad on, ja kogu lugu.
Öelge mulle näiteks, miks Pipi on tugev? On sellele mingi seletus? Ei ole. Ta lihtsalt on tugev ja kogu lugu.
Miks tuleb Väikevenna juurde Karlsson? Ja miks ta lendab? Kust ta oma propelleri sai? Ärge tulge mulle rääkima, et Väikevend oli üksildane poiss, kes vajas mängukaaslast ja mõtles Karlssoni välja. See ei ole jutt ega midagi. (Ma olin väiksena tõsiselt pettunud, kui keegi vanainimene mulle niimoodi seletas.) Karlsson lihtsalt tuleb, sinised traksidega püksid jalas ja iseloom täiesti võimatu. Ja asi läheb käima.
Ei – jutt kisub segaseks. Ekke stiilis jutu kirjutamist on sama lihtne lahti rääkida nagu armastuse olemust avada.
Viieaastase loogika
Aga kahepeale Ekkega kirjutasime pisikese jutukese majast, kes tahtis lennata ja kellele jumal ostis Säästumarketist tiivad, ja ma saatsin jutu Alvarile ja pakkusin, et teeks sellise pisikese ühe-jutu-raamatu. Alvar võttis vedu. Aga Dan, kes pidi raamatu kujundama, leidis, et noh, käib kah, aga tehke siis juba sinna paar juttu veel. Ma võtsin pastaka ja paberi ja läksin Ekke juurde, et talt veel mõni jutt välja pressida, sest olin aru saanud, et ise ma ikka ei oska. Kooskirjutamine pakkus lusti. Ja kui me olime Ekkega koos mitu juttu teinud, siis olin ma pisut õppinud ja suutsin isegi paar juttu kirjutada. Aga viieaastase loogikat hoida on ikka hirmus raske. Ega päriselt ei õnnestu. Selleks tuleks ära unustada kõik kolmekümne kaheksa aasta jooksul selgeks õpitud mõttetused, aga eks sa proovi.
Millalgi Ekke enam ei viitsinud. Sest ma olin talle küll öelnud, et sellest tuleb päris raamat, aga aega läks ja läks ja päris raamatut ei paistnud veel kuskilt. Eks ma proovisin siis Pipalt (umbes kümnene) ja Rullalt (neljane) ka mõne loo välja pressida. Eks nad siis rääkisid.
Nüüdseks on nad kõik huvi kaotanud ja stampi langenud. Kui Rulla lugu räägibki, siis see on enamasti Ämblikmehest või Action Manist ja seal on kindlasti sees pissipott, sest nii on naljakas. Enamasti tuleb Ämblikmees oma isa juurde ja küsib: “Isa, kus mu pissipott on?” ja kui Rulla selle ära on öelnud, hakkab ta vastupandamatult naerma, sest ta teab, et on teinud kobeda nalja.
Minu huvi püsis kauem kui teistel. Kirjutasin õhtuti ikka samas vaimus jutte, lihtsalt selleks, et telekat mitte vaadata. Ja mingit tõsisemat tööd ei viitsi õhtul õlle kõrvale kah teha. Jutud saatsin järjest Alvarile, et ta pilte teeks, ja korra Alvar küsis, kui palju ma neid talle nüüd saatnud olen, ja ma ütlesin, et midagi nelikümmend. Alvari näost sain ma aru, et seda on liigagi palju, ja mõistsin, et jutte võib kirjutada, aga piiri peab ka pidama.
Läksid vanni elama
Nüüd ma olengi loomingulises kriisis ega kirjuta niikaua, kuni keegi ei ütle: kuule, kirjuta üks jutt. Ainuke mure on, et lapsed kasvavad suureks ega mäleta ise ka enam oma lapseloogikat. Teismeline on juba täiesti paadunud, ega see oska enam originaalselt ja värskelt mõelda.
Muide, hiljuti juhtus selline lugu. Ma olin kirjutanud pisikese lookese poisist, kes otsustab vanni elama kolida. Oma lastele ei ole ma seda lugu ette lugenud. Aga paar päeva tagasi avastas Tiina, et Ekke, Rulla ja Karl olid viinud tekid ja padjad vanni ja kempsu ja teinud sinna oma kodud. Mul oli hea meel, et olin suutnud õigetel radadel mõtelda.
Kui teil on lapsi, võite proovi teha. Katsuge kirjutada lookene, mis võiks teie abikaasa ära petta. Et oleks justkui lapse kirjutatud. Aga ma ütlen ette: see pole lihtne. Ja kõige lihtsam on minna lapselt nõu küsima.
Seisin siin ükspäev lastaia eestoas, ootasin, millal Ekke riidesse saab, ja lugesin ajaviiteks viieaastase Dorise kirjutatud raamatut “Kurb lill”. Vaat see oli tase.
