Peeter Vähi ja Klaaspärlimäng: enamat kui salaseosed sajas dollaris



Peeter Vähi ja Klaaspärlimäng: enamat kui salaseosed sajas dollaris
„Enne kontserti „Also sprach Nietzsche” räägib Jaan Kaplinski temast,” avaldab Peeter Vähi saladuse.Leonid Nikolajev

Muu­sik ja he­li­loo­ja Peeter Vähi veab siin­seid oman­äo­li­si muu­si­ka­fes­ti­va­le Klaaspärlimäng ja Orient. Mõle­mad fes­ti­va­lid leia­vad muu­si­ka, vaim­su­se ja ise­gi ma­te­maa­ti­ka va­hel kõige kum­ma­li­se­maid seo­seid, mi­da ise­loo­mus­ta­vad lõpp­kok­kuvõttes siis­ki ühe me­he käe­ki­ri ja hu­vid maail­ma vas­tu. Õn­ne­li­kul kom­bel on need hu­vid kat­tu­nud ka pub­li­ku oo­tus­te­ga. Ko­he sel­gub, kui­das krist­la­se­na sündi­nud bu­dist Pee­ter Vä­hi Hermann Hessest ins­pi­ree­ri­tu­na oma mis­sioo­ni teos­tab.

— Fes­ti­va­lil Klaaspär­limäng po­le küll väl­ja kuu­lu­ta­tud tee­ma­sid, ent ome­ti need ek­sis­tee­ri­vad. Eel­mi­sel aas­tal oli mär­gusõnaks „Da Vin­ci koo­d”, küll mit­te raa­ma­tust, vaid kunst­ni­kust läh­tu­valt, ja sel­le­le te­maa­ti­ka­le vii­tab fes­ti­va­li en­da ni­mi­gi. Kas ole­te ka tä­na­vu va­li­nud mõne var­ja­tud tee­ma ja mil­lest joh­tu­valt on see tul­nud?

— Ühte konk­reet­set po­le. Kuid tõepoo­lest vii­tab ju­ba fes­ti­va­li ni­mi Klaaspär­limäng konk­reet­se­le te­maa­ti­ka­le. Need ini­me­sed, kes on lu­ge­nud Her­mann Hes­se kõige väl­ja­paist­va­mat ro­maa­ni „K­laaspär­limän­g”, tea­vad, et nii Hes­se kui ka te­ma ni­mi­kan­ge­la­ne sel­les raa­ma­tus ot­si­vad eri kul­tuu­ri­vald­kon­da­de va­hel kok­ku­puu­te­punk­te. Te­gel­des muu­si­ka­ga, püüdes lei­da si­de­meid es­tee­ti­ka, fi­lo­soo­fia ja ise­gi ma­te­maa­ti­ka­ga. Sel­lest tu­le­ne­valt püüab ka Klaaspär­limän­gu fes­ti­val ot­si­da klas­si­ka­li­se muu­si­ka si­de­meid teis­te kul­tuu­ri­vald­kon­da­de­ga. Näi­teks kas või tä­na­vu­ne fes­ti­val. Meil on Jo­seph Hayd­ni teos „Seit­se vii­mast sõna ris­ti­l”, mis on ju re­li­gioo­ni ja muu­si­ka ühen­dus. Või näi­teks üks fes­ti­va­li vii­ma­seid teo­seid ni­me­ga „Al­so sp­rach Nietzsc­he”. Te­ge­li­kult on sak­sa fi­lo­soo­fil Fried­rich Nietzsc­hel hoo­pis teos „Al­so sp­rach Za­rat­hust­ra”. Jäl­le­gi on te­ge­mist seo­se­ga. Tuues sel­li­se teo­se fes­ti­va­li ka­vas­se, po­le ras­ke nä­ha seos­te ot­si­mist fi­lo­soo­fia või ise­gi konk­reet­se fi­lo­soo­fi­ga. Aga eks meil on va­rem­gi Nietzsc­he muu­si­kat ka­vas ol­nud.

Samal teemal:

— Muu­si­ka kir­ju­ta­mi­se­ga te­da ilm­selt vä­ga ei seos­ta­ta?

—  Ei seos­ta­ta jah. Aga ome­ti ta kir­ju­tas muu­si­kat. Meie üri­tu­sel on se­da ka esi­ta­tud. Kuid ega Nietzsc­he po­le erand. Kee­gi ei seos­ta ka Leo­nar­do Da Vin­cit he­li­loo­ja tiit­li­ga, ome­ti on ta se­da üks­ja­gu kir­ju­ta­nud ja se­da­gi on meie fes­ti­va­lil män­gi­tud. Ku­na­gist Ühend­rii­ki­de pre­si­den­ti Ben­ja­min Frank­li­nit teab ena­mik ini­me­si ehk eelkõige sa­ja­dol­la­ri­li­se ra­hatä­he pealt. Aga meie ot­si­si­me üles te­ma kir­ju­ta­tud he­li­loo­min­gu ja tõime sel­le kuu­la­ja­te et­te. Need seo­sed on olu­li­sed. See näi­tab ini­mes­te mit­mekülg­sust ja tõen­dab, et laiem ava­lik­kus ei tea suur­mees­test pal­ju­sid as­ju. Tä­na­vu oli siis meie fes­ti­va­lil Nietzsc­he kord. Et need seo­sed veel­gi sel­ge­malt esi­le tuua, ole­me sa­mal päe­val en­ne kont­ser­ti pa­lu­nud fes­ti­va­liklu­bis­se, en­di­ses­se Vil­de koh­vi­kus­se kõne­le­ma Jaan Kap­lins­ki. Just ni­melt Nietzsc­hest ja te­ma tööst. Ega see nii ta­va­li­ne ole­gi, et muu­si­ka­fes­ti­val kut­sub esi­ne­ma sel­li­se taus­ta­ga ini­me­se na­gu Jaan Kap­lins­ki. Pi­gem kut­su­tak­se mõni muu­si­ka­tead­la­ne, kes analüüsib muu­si­ka­vor­mi. Kui üld­se kut­su­tak­se. Meie ta­ha­me oma fes­ti­va­lil lah­ti mõtes­ta­da muu­si­ka fi­lo­soo­fi­list taus­ta, mit­te niivõrd muu­si­ka­list st­ruk­tuu­ri. Ent muud suu­nad on meie fes­ti­va­lil jää­nud sa­maks. Ju­hi­me tä­he­le­pa­nu va­na­de muu­si­ka­riis­ta­de­ga teh­ta­va­le muu­si­ka­le. Har­va esi­ne­va­test pil­li­dest tu­leb see­kord esi­le haa­merk­la­ver. And­ku pro­fes­sio­naa­lid mul­le an­deks, aga mi­na ütlek­sin sel­le koh­ta, et see on mi­da­gi kla­ve­ri ja kla­ves­sii­ni va­he­peal­set. Nii ajas­tu kui ka väl­janä­ge­mi­se poo­lest. Ega sel­list pil­li vist Tar­tus tih­ti nä­ha saa. Sa­mu­ti ar­mee­nia kan­nelt qa­no­n’i, mil­le­le on pühen­da­tud pool kont­ser­ti.

— Rää­ki­si­te seos­test, fi­lo­soo­fiast, nen­de ini­mes­te loo­min­gust, ke­da me ei seos­ta­gi sa­ge­li muu­si­ka­ga. See on suu­repä­ra­ne ter­vik ja kont­sept­sioon, ent kas te ei kar­da, et nii tu­ge­va fes­ti­va­li kor­ral­da­mi­ne on ka pub­li­ku suh­tes üsna nõud­lik. Mui­du­gi saab muu­si­kat ala­ti vas­tu võtta liht­salt va­he­tu ko­ge­mu­se­na, ent kind­las­ti val­mis­taks kor­ral­da­ja­te­le min­gil mää­ral pet­tu­mu­se, kui fes­ti­va­li ha­riv pool saab vä­he­ma tä­he­le­pa­nu osa­li­seks. Kui­das te ole­te la­hen­da­nud sel­le prob­lee­mi? Kui­das te pub­li­ku­ga ra­hul ole­te?

— Seo­sed ja taus­tad on olu­li­sed. Ol­gu need krist­lu­sest, bu­dis­mist või zo­roast­ris­mist. Kui me sel­lest nii rää­gi­me, võib tun­du­da, et te­ge­mist on mil­le­gi vä­ga kee­ru­li­se­ga. Eri­ti veel su­ve ajal, mil ta­he­tak­se ehk üld­se mi­da­gi mee­le­la­hu­tus­li­ku­ma­t…

— Ja eri­ti veel olu­kor­ras, kus mit­med küsit­lu­sed näi­ta­vad, et eest­la­sed on re­li­gioo­ni­ga seo­tud te­maa­ti­ka pu­hul üsna ja­he­dalt mee­les­ta­tud.

— Jah. Aga see ei ko­hus­ta kont­ser­dikülas­ta­jat oma pead vae­va­ma. Muu­si­ka isee­ne­sest on ju liht­ne. See on pub­li­ku­muu­si­ka ja nii tu­leks se­da võtta­gi. Ar­van, et meil on see ise­gi ker­gem kui mõnel tei­sel, märk­sa väik­se­mal fi­lo­soo­fi­li­sel fes­ti­va­lil. Võta­me kas või sel­le­sa­ma Leo­nar­do da Vin­ci. Kui me ei teaks, et muu­si­ka au­tor on te­ma, ega teaks, et seal ta­ga on min­gid au­to­ri­le olu­li­sed sümbo­lid, siis muu­si­ka isee­ne­sest on üli­malt ker­ge. Seetõttu ma ei ütleks, et meie fes­ti­val esi­taks pub­li­ku­le min­geid nõud­mi­si. Ent pean tun­nis­ta­ma, et mi­nul isik­li­kult oleks vä­ga hea meel, kui kuu­la­jad ta­bak­sid pea­le muu­si­ka ka mi­da­gi muud sealt ta­gant. See on ka üks põhju­si, miks me aas­ta ta­ga­si ko­li­si­me fes­ti­va­li Pär­nust Tar­tus­se. Ma ei ta­ha se­da nii vä­ga rõhu­ta­da, aga ma ei os­ka ka tei­si­ti öel­da. Loo­de­ta­vas­ti kee­gi ei sol­vu, kuid Tar­tu ja Pär­nu in­tel­lek­tuaal­se ta­se­me va­he on ole­mas. Kah­juks on see nii. Ma elan küll ise Tal­lin­nas ega saa tei­si­ti öel­da, kui et ka Tar­tu ja Tal­lin­na ta­se on eri­nev. Tar­tu on üli­koo­li­lin­na­na Ees­tis nii väl­ja­paist­valt esin­da­tud, et ise­gi su­vel, mil tu­den­gid on siit lah­ku­nud, on Tar­tus ik­ka­gi mi­da­gi hõlju­mas. Ma ei ütle, et see on Tar­tu vaim. See te­ki­taks ehk ju­ba iroo­ni­li­si reakt­sioo­ne, aga iga­ta­hes on siin mi­da­gi, mi­da Tal­lin­nas ja Pär­nus po­le. Veel­gi suu­rem va­he on tu­ris­ti­de va­hel. Kui Pär­nus do­mi­nee­rib spaa- ja sa­na­too­riu­mi-küla­li­ne, ea­kam ja põdu­ravõitu ini­me­ne või te­ge­la­ne, kes nau­dib pi­gem merd ja õlut, siis Tar­tu tu­rist on olu­li­selt in­tel­li­gent­sem. Siia tul­lak­se pi­gem ik­ka­gi kul­tuu­ri­hu­vist. Siin on pal­ju eri rah­vas­test tu­ris­te ja se­da näen ma ka kont­ser­di­saa­lis. Meie fes­ti­va­li stiil so­bib Tar­tus­se roh­kem. Ma ei ta­ha ke­da­gi sol­va­ta, aga loo­dan, et ena­mik ini­me­si nõus­tub. See mõju­tab ka fes­ti­va­li esi­ne­ja­te va­li­kut. Ma ei tea, kas Jaan Kap­lins­ki tin­gi­ma­ta tu­leks sel­li­sel ajal Pär­nus­se rää­ki­ma. Sa­mu­ti on fil­miõhtu­te­ga, mis käi­vad fes­ti­va­li prog­ram­mi­ga kaa­sas. See­kord näi­ta­me fil­mi Ju­ri Lot­ma­nist. Kus se­da veel te­ha kui mit­te Tar­tus.

— Küllap on see pa­ra­ta­ma­tu. Ees­ti on küll väi­ke, aga meie lin­nad on tões­ti vä­ga eri­ne­va mai­ne ja men­taal­su­se­ga.

— Nii see on. Pär­nus ei tul­nud meil pä­he­gi te­ha fes­ti­va­lik­lu­bi. Tar­tus on mi­tu koh­ta, mis sel­leks suu­repä­ra­selt so­bi­vad. Ol­gu siis üli­koo­li koh­vik või sel aas­tal Vil­de koh­vik. Ju­ba need ni­med rää­gi­vad iseen­da eest. Pär­nus oleks meil va­li­da Sun­set Club. Aga see on ju­ba hoo­pis tei­ne maailm. Kah­juks ei leid­nud me sealt so­bi­vat koh­ta. Me ei taht­nud üri­tust pä­ris pa­la­ga­niks muu­ta. Tar­tus tu­le­vad pak­ku­mi­sed na­gu isee­ne­sest. Ko­had näe­vad ise, mil­li­sed üri­tu­sed on sel­li­sed, mil­le­ga nad ta­hak­sid end si­du­da. Pä­ris täht­su­se­tu po­le see­gi, et Tar­tu lin­na­va­lit­su­se kon­takt meie fes­ti­va­li­ga on pal­ju loo­min­gu­li­sem ja toe­ta­vam kui Pär­nus. Ma ei pea sil­mas üks­nes ra­ha­sum­ma­sid, vaid si­su.

— Tu­len kor­raks ta­ga­si fes­ti­va­li ja seal lei­du­va­te seos­te juur­de. Ole­te he­li­loo­ja ja ilm­selt tea­te, et Ben­ja­min Frank­lin ja Leo­nar­do da Vin­ci kir­ju­ta­sid muu­si­kat. Liht­su­re­li­kul sel­li­sed eel­tead­mi­sed üld­ju­hul puu­du­vad. Ent kas fes­ti­va­li are­ne­des ole­te leid­nud ka ise oo­ta­ma­tuid seo­seid, mil­lest te va­rem tead­lik pol­nud?

— Mul on sel­le­le küsi­mu­se­le ras­ke vas­ta­ta. Muu­si­ku­na tean loo­mu­li­kult kõige ta­vapä­ra­se­maid as­ju, mi­da muu­si­ku­te­le ik­ka õpe­ta­tak­se. Ena­mik fes­ti­va­li­de kuns­ti­li­si juh­te on muu­si­ka­li­se taus­ta­ga. He­li­loo­jad on sel­les ame­tis veel­gi õnne­li­ku­mad, sest nad po­le pi­da­nud oma viiu­li- või kla­ve­riõpin­gu­te pea­le iga päev viis tun­di ku­lu­ta­ma. See­ga on neil jää­nud roh­kem ae­ga te­gel­da ülda­ja­loo­li­se taus­ta­ga as­ja­de­ga. Mi­nu ho­bid on ida kul­tuu­rid ja re­li­gioo­nid ning mul on nen­de­ga ae­ga te­ge­le­da, na­gu mõni tei­ne te­ge­leb ho­bi­na näi­teks ka­las­tu­se­ga. Mi­na ka­la ei püüa, vaid su­kel­dun ida­maa­des­se. Ja kui sa ju­ba hak­kad ühest as­jast mi­da­gi süga­va­malt tead­ma, siis po­le ras­ke seo­seid lei­da. Mui­du­gi on nii, et igal aas­tal avas­tan mi­na­gi mi­da­gi uut ja mi­da eda­si fes­ti­val are­neb, se­da enam.

Sa­ma­moo­di on fes­ti­val oma kiik­su­de või kõrva­le­kal­le­te poo­lest klas­si­ka põhi­lii­nilt tun­tud ju­ba ka he­li­loo­ja­te ja in­terp­ree­ti­de seas. Nii küsi­tak­se­gi va­hel, kas olen sel­lest või tol­lest mi­da­gi kuul­nud, äk­ki teeks ära. Et ühe­le nor­maal­se­le klas­si­kaüri­tu­se­le sel­li­ne asi vist ei kõlba, aga Klaaspär­limän­gu­le ehk so­biks. On meel­div, et pa­ku­tak­se. Ja on mõned as­jad, kus po­le ot­se­selt seo­seid. Meil on kont­ser­te, mis po­le üld­se klas­si­ka­li­se muu­si­ka kont­ser­ti­de seas ta­va­li­sed. Üldi­selt tea­tak­se Beet­ho­ve­ni viiu­li­kont­ser­ti, se­da män­gi­tak­se sa­ge­li. Vä­he­sed tea­vad, et Beet­ho­ven on sa­mast teo­sest tei­nud sea­ded li­saks viiu­li­le ja sümfoo­niaor­kest­ri­le ka kla­ve­ri­le ja sümfoo­niaor­kest­ri­le. Meie jaoks on see vä­ga põnev. Üli­po­pu­laar­ne teos, aga siin soo­tuks tei­si­ti, see­ga põnev ka nei­le, kes on Beet­ho­ve­ni viiu­li­kont­ser­ti kuul­nud pal­ju kor­di.

Või näi­teks pia­nist Iri­na Zah­ha­ren­ko­va esi­tus: ta esi­neb ühel kont­ser­dil kol­me eri pil­li­ga. Alus­tab kla­ves­sii­nil, järg­neb osa haa­merk­la­ve­ril ja lõpeb kla­ve­ri­ga. Mul­tiinst­ru­men­ta­lis­te on tei­si­gi, aga te­ma on eri­li­ne, sest ta on kõiki­del nen­del pil­li­del ab­so­luut­ne ta­se. Me ei tee neid as­ju sel­lepä­rast, et oleks klou­naad. Kloun tant­sib, lööb trum­mi ja teeb nal­ja. See po­le eten­dus, vaid lä­bimõel­dud esi­tus. See on maail­mas um­bes sa­ma ha­rul­da­ne näh­tus, kui kee­gi võidaks maail­ma­meist­ri­tiit­li kiir- ja iluui­su­ta­mi­ses kor­ra­ga. Võrd­lus on täies­ti ko­ha­ne.

Aga ma täp­sus­tak­sin veel. Küsi­si­te, kas fes­ti­va­li fi­lo­soo­fi­li­ne taust võib pub­li­ku jaoks lii­ga nõud­li­kuks muu­tu­da. Sel­le­ga võib tões­ti liia­le min­na, olen nõus. Kuid me ei rää­gi üks­nes re­li­gioo­ni­dest ja Nietzsc­hest. See on siis­ki muu­si­kaüri­tus. Kui me vaid fi­lo­soo­fiast rää­gik­si­me, siis võib jää­da mul­je, et muu­si­kat po­le­gi.

— Tõsi. Kuu­la­mi­ne nõuab sa­ge­li vä­hem pin­gu­tust kui kaa­samõtle­mi­ne. Tee­me fes­ti­va­li vaim­se poo­le sel­geks. Fes­ti­val ot­sib eri näh­tus­te, dist­sip­lii­ni­de, muu­si­kas­tii­li­de, ini­mes­te va­hel seo­seid. Kas tei­le kui fes­ti­va­li kuns­ti­li­se­le ju­hi­le on see sa­mu­ti oma­moo­di ot­si­mi­ne, pii­ri­de ja kok­ku­puu­te­punk­ti­de leid­mi­ne? Te vea­te ka Orien­di fes­ti­va­li, mis te­ge­leb sa­ma­su­gus­te küsi­mus­te­ga. See­ga po­le ilm­selt küsi­mus töös, vaid mil­les­ki ena­mas.

— Siin män­gib ilm­selt rol­li mi­nu põhia­met. Olen he­li­loo­ja ja va­hel ma tões­ti kom­po­nee­rin fes­ti­va­li ka­va lä­bi. Tean, et on fes­ti­va­le, kus eest­ve­da­ja­tel on ka­ma kaks, mi­da seal esi­ta­tak­se, peaa­si, et saaks väl­ja pan­na ni­me, kes esi­neb. Kui sel­le pea­le pub­lik tu­leb, on hea, kui ei tu­le, läks keh­vas­ti. Meil on afišil sa­ge­li hoo­pis kont­ser­di peal­ki­ri. Näi­teks nüüdki. Meil on kont­sert „Par­don Fry­de­ry­k”. Ni­mi vii­tab loo­mu­li­kult he­li­loo­ja Cho­pi­ni­le. Teo­se on kir­ju­ta­nud te­ge­li­kult Le­po Su­me­ra. Te­ma võttis ku­na­gi Cho­pi­nilt mõned vii­si­kat­ked ja te­gi need ümber. Et mit­te esi­ta­da pla­giaa­ti, vaid näi­da­ta va­li­kult Cho­pi­ni muu­si­ka tööt­le­mist, pa­ni ta as­ja­le ni­meks „Par­don Fry­de­ry­k”. Mul­le tun­dus, et see so­bib mei­le. Al­gul kõlab kont­ser­dil Cho­pi­ni muu­si­ka, hil­jem te­ma ma­sur­ka­de ja vals­si­de ar­ranÏee­rin­gud. Ja need esi­ta­tak­se kla­ve­ril või ar­mee­nia kand­lel. Mul­le tun­dus, et ku­na Cho­pi­ni muu­si­kat on vä­gi­vald­selt sel­li­se­le pil­li­le sea­tud, vae­valt et ta ise ar­mee­nia kan­nelt üld­se ku­na­gi kuul­nud oli, siis peab ole­ma kont­ser­di peal­ki­ri just sel­li­ne ja lõpus peaks ole­ma Le­po Su­me­ra töö. Nii on­gi kont­sert lä­bi kom­po­nee­ri­tud. Sa­ma­moo­di ka tei­sed. Mul­le on see olu­li­ne. Nen­des ka­va­des po­le mi­da­gi ju­hus­lik­ku. Ma ei ütle mul­le oma ka­va saat­nud in­terp­ree­di­le liht­salt, et ole lah­ke ja män­gi.

Mis puu­tub kul­tuu­ri­de kok­ku­vii­mis­se, siis on see ise­gi mõnevõrra ju­hus­lik. Vä­he­malt fes­ti­va­li­de raa­mes. Ent näi­teks see­kord lõpe­tab fes­ti­va­li mi­nu en­da teos „Sup­re­me si­len­ce”, kus on Tii­be­ti pil­le ja sansk­ri­ti keelt ja mis kan­nab bu­dist­lik­ku mee­leo­lu. Sel­le teo­se sat­tu­mi­ne kav­va on pi­gem ju­hus, sest ma ei ar­mas­ta oma teo­seid fes­ti­va­li­ka­vas­se pan­na. See­kord on põhjus liht­ne: sa­ma as­ja esi­ta­tak­se peat­selt Riias vai­mu­li­ku muu­si­ka fes­ti­va­lil ja üheks kor­raks on eba­ren­taa­bel kõike et­te val­mis­ta­da. Loo­dan, et pub­lik ei kur­vas­ta, kui nad näe­vad kor­ra­ga esi­ne­mas RAM-i, Ar­si­se kel­la­de an­samb­lit, so­list He­len Lo­ku­tat, di­ri­gent Ris­to Joos­ti ja li­saks Tii­be­ti pil­le.

— Ole­te te­gev bu­dis­mi ins­ti­tuu­dis, orien­taal­selt­sis, ole­te tei­nud raa­dios oma orien­taal­tun­di, vea­te fes­ti­va­le, mis puu­du­ta­vad sa­mu kul­tuu­re. Kui te veak­si­te krist­li­ku muu­si­ka ja kul­tuu­ri fes­ti­va­li, siis olek­si­te ideaal­ne in­terv­juee­ri­tav. Meie jutt saaks tap­valt kom­men­taa­re, kuid tõen­äo­li­selt üks sa­pi­sem kui tei­ne. Ida fi­lo­soo­fia­te pu­hul po­le mis­sioon küll nii olu­li­ne kui krist­lu­ses või is­la­mis, ent teie ak­tiiv­ne te­ge­vus pa­neb pa­ra­ta­ma­tult küsi­ma, kas see on oma­moo­di mis­sioon või on te­ge­mist liht­salt puh­tisik­li­ke hu­vi­de­ga. Kas te­ge­le­te as­ja­ga, mis on tei­le süda­melä­he­da­ne?

— Ega meil siin mui­du­gi ida­maa­dest tões­ti pal­ju tea­ta. Võib öel­da, et kesk­mi­ne ini­me­ne teab tuu­mafüüsi­kast veel vä­hem. Loo­mu­li­kult ei tee ma se­da pal­gatöö­na. See on fa­na­tism, võima­lus end ra­ken­da­da ja ilm­selt ka mis­sioo­ni­tun­ne. Mui­du­gi ta­han, et siin­mail tea­taks ida­maa­dest roh­kem. Mis­ki ei ko­hus­ta mind ju kas või fes­ti­va­li jaoks te­ge­mast nii põhja­lik­ke võrgu­le­hekülgi, et se­le­ta­da lah­ti mõnda ida­maist pil­li, sel­le­ga seo­tud tra­dit­sioo­ne. Kõik see on to­hu­tu töö, mi­da ei jõuaks ra­ha­ga kee­gi kin­ni maks­ta. Ma liht­salt ta­han se­da te­ha. Pal­jud ini­me­sed tee­vad as­ju, mil­le­le ei lei­du mõist­lik­ku sel­gi­tust.

— Vä­ga isik­lik küsi­mus: mil­li­ne on teie en­da re­li­gioos­ne taust? Kas pea­te end krist­la­seks või bu­dis­tiks? Sel­le­le küsi­mu­se­le ei pea vas­ta­ma.

— Aga see ole min­gi sa­la­dus ja ma võin vas­ta­ta. Lap­sepõlves olen ma ris­ti­tud, aga elu on nii ku­ju­ne­nud, et pean küll lu­gu krist­lu­sest ja kõigist teis­test re­li­gioo­ni­dest, aga mind on enam pae­lu­nud bu­dism. Ma olen bu­dist nii ko­gu­du­se liik­me­na kui ka hin­ges ja süda­mes.

— Kas hu­vi ida­maa­de vas­tu tek­kis teil ju­ba lap­sepõlves?

— Se­da mit­te. Pi­gem üli­koo­lia­jal. See sai al­gu­se mi­nu mat­ka­dest Kesk-Aa­sia mä­ge­des­se. Mäed on mi­nu kirg ja ma üri­tan neis siia­ni käia. Kui­gi peab tun­nis­ta­ma, et põhi­ko­ge­mu­sed jäid siis­ki Nõuko­gu­de ae­ga. Kui män­gi­sin veel Vi­ta­mii­nis, siis käi­si­me Iraa­gis ja mi­nu esi­me­sed bu­dist­li­ke kloost­ri­te külas­tu­sed on seo­tud bän­di­ga rin­gi­rei­si­mi­se ajast. Sealt see hu­vi al­gas. Sa­mal ajal il­mu­sid esi­me­sed suu­re­ti­raaÏili­sed Lin­nart Mäl­li tõlked. Need olid us­ku­ma­tud trükiar­vud. Üle kümne tu­han­de ja kõik os­te­ti ära! Võiks öel­da, et Ees­tis on ida­maa­de hu­vi­ga kõik kor­ras.

— Ole­te siis käi­nud sui­sa biit­li­te jäl­gi möö­da. Kas kok­ku­puu­de ida­maa­de­ga muu­tis teie maail­ma­vaa­det?

— Ilm­selt jõud­sin bu­dis­mi­ni mi­tut eri ra­da pi­di. Muu­si­ka viis mind sin­na. Mäed tõmba­sid.

Sat­tu­mi­ne bu­dist­li­kes­se kloost­ri­tes­se ja li­saks Lin­nart Mäl­li raa­ma­tud. Aga mi­da­gi oli mul­le ilm­selt ik­ka kus­kilt kaa­sa ka an­tud. Käi­si­me ju neis koh­ta­des suu­re­ma­te selts­kon­da­de­ga. Mil­le­gipä­rast ena­mik kaas­la­si ei ha­ka­nud sel­lis­te as­ja­de vas­tu hu­vi tund­ma.

Jä­re­li­kult pi­di mi­nus ole­ma min­gi­su­gu­ne tõmme, mis mind sel­les­se kin­nis­tas.

Peeter Vähi

Sündinud:

18. mail 1955 Tartus

Õppinud:

nooruses akordioni, kontrabassi ja muusikateadust.

1974 alustas kompositsiooniõpinguid Eesti muusikaakadeemias professor Eino Tambergi käe all, 1980 omandas helilooja diplomi.

Töö:

•• Töötanud helilooja ja kontserdiprodutsendina Eesti Kontserdis (1990–2000), tegutsenud vabakutselise plaadiprodutsendina.

•• Praegu ERP (Estonian Record Productions) kunstiline juht

•• Muusikafestivalide Orient (alates 1992) ja Klaaspärlimäng (alates 1995) kunstiline juht

•• Eesti heliloojate liidu juhatuse liige, budismi instituudi nõukogu aseesimees, Eesti akadeemilise orientaalseltsi liige

Festival

Klaaspärlimäng 2009

16.–23. juulil Tartus ja Jõhvis

••  Märksõnad: Kristjan Järvi, Peter Jablonski, Berliini Filharmoonikute kvintett, Haydn, Tango Ballett, Enter Denter, Irina Zahharenkova, Õhtuhümn ja Ülim Vaikus.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare