Pegasus turuteel


kirjanik ja kriitik Luulekogu esimeses ja kõige lühemas tsüklis “Pung ja vili” mõtestab Suislepp loodust ja ülistab ilu. Vahtraõite ja veepiiskade kaudu leiab ta hingerahuhetke ja jumaliku selguse endaski. Igas lapses elab hingelind nagu Reti Saksa joonistustes. Luuletaja tõdeb, et “Puud on sündinud seemnest / nagu minagi. / Mõlemais meis tuikab üks ja seesama / ELU” (“Kivid ja puud”).

Kui looduses valitseb tasakaal, siis inimeste hinges sageli segadus. Maailma mõistmiseks ei piisa enamikule meist kajaka lennust taeva all ega tuulesahinast haavalehtedes. Me vajame veel midagi – me vajame värsket ajalehte!

Kahes järgnevas tsüklis kirjeldabki Suislepp teravkeelselt ja irooniliselt olukorda riigis. Ta leiab, et kuna me oleme kaotanud oma Suure Sõbra idas, siis nüüd on Euroopa meie jaoks “uus suur Rodina” (“Teel Euroopasse”) ja meie Euroopa jaoks – bordell.

Varakapitalism Maarjamaal

Kartulivabariigist on saanud banaanivabariik ja banaan banaanistab peale kõige muu ka keelt. Nii on saanud pakaast bai-bai, davaist okei jne. Keelsus kannab meelsust – turu metsaseadus on julm, hundiks hakkamine paratamatu. Üks igatseb pankurist pruuti, teine välismaist kaubajuuti ja prominendi poeg ihaldab snikersi asemel riigipirukat. Prominent ise teenib rahva asemel vaid Kauka Jumalat.

Aatemehed on kaotanud oma aated ja vaatemehed vaated. Luuletaja leiab, et lisaks Musta- ja Lasnamäele tuleks ehitada ka korruptsioonilinnak – Altkäemäe.

Pegasusel pole sellises olukorras just kerge kapata. Ta tuiskab küll turule, ent ei oska seal ennast müüa. Tõelist luulet ei osta keegi.

Nii müüvadki kunstnikud elava hinge asemel pintslijälgi, loova vaimu asemel sõnu ja armastuse asemel ihu (“Juudasuudlus”). Turg on julm: et oma kunsti ja kirjandusega Euroopasse jõuda, selleks ei piisa enam mehe ja naise vahelise armastuse kujutamisest; ei piisa ka sakslase armastamisest à la Tammsaare, venelase armastamisest Maimu moodi ega jaapanlanna armastamisest Kiigu moodi – ilmtingimata on vaja gayd või lesbineidu (“Karikakramäng”).

Priimägi teekannuna

Ka rahvas on rikutud: kalad meres jäävad püüdmata, lehmad laudas lüpsmata, sest pererahvas vaatab seebikat.

Luulekogu viimane tsükkel “Poeesia püramiid” vahendab Suislepa nauditavaid vaimukusi ja tabavaid teravmeelsusi eesti kirjanike aadressil. Ja seda kõditavatest sümpaatiaavaldustest (Valton, Kross) üle heatahtliku pila (Unt, Alavainu, Ehin) ja peenikese pihkuitsitamise (Sass Suuman, Murutar) kuni iroonilis-delikaatsetele ebakohtadele osutamiseni.

Suislepa luulelised portreed on metafoorilised. Nii on Valev Mirtemist saanud parti kabistav kukk, Murutarist suuremeelne naine, Kivisildnikust on tehtud kivipildnik ja reklaamiguru Priimäge on kujutatud teekannuna.

Kirjanik võrdleb ka prantsuse, Tartu ja Tallinna vaimu ning leiab, et esimene neist sädeleb nagu vein, teine on kõveraks väänatud ning kolmandas kohas, meie riigi pealinnas ei olegi vaimu, seal on ainult võim.

Luuletaja tõdeb, et “RAHA ongi võim!” (“Tallinna vaim”) ning kutsub üles palvetama, et kihutavad mersud ei surmaks Pegasust turuteel.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare