Peipsi äärest Setumaani
Valged pehmed ja paksud pilved on kui taevasse kleebitud ja võssa kasvanud aedadest kostev lakkamatu putukate sumin paneb põrgukuumale päevale uimastava taustamuusika. Astun vaikselt mööda kruusateed, oodates järele sõbrannat, kes heinamaal karikakraid nopib. Mõtlen juba teab mitmendat korda pärast Tallinnast tulekut, et niikaua kui maamuna peal on veel selliseid paiku, pole vaja ei mingeid idamaiseid mediteerimiskunste, rasket raha maksvaid psühholooge ega teraapiatunde.
Olen Tudus, Lääne-Virumaa piiri ääres asuvas külas, kus ametlikult elab alla poolesaja inimese. Neil on siin kirik koos nõgestesse kasvanud õuekemmerguga, puidu järele lõhnav baar, toidukauplus, kultuurimaja, kiik ja kaks second-hand poodi. Elanike seas Karu Leeni, Pässi Ilme ning Põdersalu Elleni nimelised kuulsused. Ilusaimaks aardeks on rabas asuv Tudujärv, milleni viib käänuline laudtee.
Järve äärest just äsja tulimegi. Laudtee kooldus meie raskete sammude all, varesed lendasid hädaldades rändajate peade kohal, ent järv ei lasknud ennast sellest häirida. Ta vaatas pealt oma peegelsileda näoga, kuidas me sillal istusime, tema põhja kive loopisime ning kuidas järsku üks kiilimoodi hiiglasuur putukas tahtis meid ära süüa ja sellega linnapreilid külla tagasi kupatas.
Nüüd korjab mu sõbranna kellegi eramaal karikakraid ning mina arutlen üle pika aja jälle rahu ja mitte raha üle. Tee kõrval märkan sissekukkunud katusega maja, mille ustest ja akendest püüab raudrohi end vägisi sisse suruda. Huvitav, kes seal varem elas? Kellele tähendas tuli majaaknas kodusoojust? Miks nad oma kodu maha jätsid? Liiga vaikne? Liiga väike?
Veidi eemal ajab pruun, pärlendavates higipiiskades hobune sabaga tuhandeid kärbseid ihu pealt ära ning nendega koos kaovad ka minu mõtted uutele radadele. Mõtlen, et jalutuskäigu jooksul ei näinud me ühtegi inimest ega kuulnud isegi kaugenevat mootorimüra, et nii põhjatus vaikuses kuulen oma siseelundite juttu. Praegu näiteks unistavad nad perenaise Elleni tehtud maailma parimast hapukoorekoogist.
Viltune majakas
Suvine Eestimaa on unine. Teeremont sunnib auto kiirusenäitaja 30 peale ja niiviisi popsutades Rannapungerjale sõidamegi. Väikesed kivid praksuvad vastu autot, rattad krudisevad mõnusalt ning reisijal tuleb kergesti tukk peale. Nemad ju võivad korraks silma looja lasta, peaasi et juht seda ei tee! Meist sõidavad mööda traktor ja üks väike jalgrattur, mahajäetud kirikust jõuame ikka ise ette. Selle-eest on nii aeglaselt liikudes aega ka ümbrust märgata. Muide, kõik on ühtlaselt roheline, veel ei leidu jälgegi päikese agressiivsusest.
Hetkeks jõuame roolija rõõmuks asfaltteele, siis aga peame rannani jõudmiseks kohe jälle metsa vahele keerama. Autoga kõrgetele küngastele ronides, et samas oru põhjatusse sügavusse langeda, viib ameerika-mägedelik metsatee meid Rannapungerja tuletorni juurde. Valge tuletorn on veidi viltu. Ronime majaka kõrvale pinkidele ning vaatame Peipsit. Vee taga on Venemaa, aga silm seletab vaid horisondi kitsast sinakat joont, nagu seal lõpekski maailm.
Sõbranna märgib, et vesi on tohutult alanenud. Vanasti oli Peipsi ulatunud peaaegu majakat püsti hoidva nõlvani, ent nüüd tuleb tükk maad käia, enne kui korralikult ujuda saab. See-eest ei jää valge rannaliiv lõunamaa randadele sugugi alla. Tegelikult on veel paremgi, sest siin on ruumi. Järvevesi on tumesinine, päike kõrvetab ja veereme rannanõlvast alla, et ka oma rätik vee lähedale maha laotada.
Pärast suplust saabunud lõunauinakust äratab rannalise tohutu kisa ja möll. Rannapiiri poole jookseb umbes 20-liikmeline jõmpsikategrupp, kellest keegi ei malda päris veeni jõudmist ära oodata ning väikesed püksid ja kleidid lendavad seljast juba poolel teel. Kui kõik on vees, hakkab kogukas õpetajanna lapsi kollase vilega korrale kutsuma. Vile on aga kile ja rikub laste rõõmu mõne minutiga.
Varsti on rannas jälle vaikus. Päike on õrnemalt vaatama hakanud ning tuul paitab hellalt põlenud nahka. See viib mõtted armastusele, sellele, kas vaenulik ümbrus tõesti tugevdab tunnet? Kui see nii on, kes siis paradiisi peaks igatsema? Kas väline rahu peidab sisemist tormi? Kas välist kaost talume vaid siis, kui süda on leidnud asu?
Kahtlaselt mitmejalgne must ämblik luusib mu kingade ümber. Panen oma asjad kärmelt kokku ja teen näo, nagu mul olekski olnud plaan minema hakata.
Kolm poega
Suvine Eestimaa on sõbralik. Setumaa teele jäävad selliste vahvate nimedega paigad nagu Suur-Kambja, Vana-Kuuste või Vastse-Kuuste. Nagu polekski päris, mõtlen muiates. Äkitselt vajutab mu jalg pidurile. Lihtsalt ei saanud teisiti! Tormame autost välja ning läheneme vaikselt teeäärsele elektripostile, mille otsas toidab uhke valge lind oma poegi. Imetleme, suud ammuli, mõnekümne meetri kaugusel avanevat unustamatut vaatepilti.
Korraga ütleb vasakult tulev hääl: “Kolm poega. Eelmisel aastal oli neli. Juba viis aastat järjest loob ta oma pesa just siia.” Trepil istuval külamehel on päikesest põlenud nägu, rasket tööd näinud käed ning eest lahtine ruuduline särk. Vaatame sõnatult kurepesa poole. “Ilus, eks ole!” ütleb külamees. On küll, nõustun temaga, pilku pesalt pööramata.
Looklev kruusatee jätab meist tillukeseks täpiks kahanenud külamehele vaid suure valge tolmupilve. Põhjapoolne värske rohelus hakkab siin juba vaikselt tuhmuma. Päike vajub metsa taha ning Värskani on jäänud väga vähe maad. Mõni kilomeeter enne näitavad end juba ka setulikud kohanimed: Usinitsa, Puugnitsa, Treski, Lobotka...
Setu keel pidavat mu sõbra sõnul olema nagu vene keel, ainult kirjutatud ja hääldatud eesti keeles. Samas, setu rahva ühtsus ei olevat selles kerges segaduses, kus piir lõikab Setumaa pooleks, kuhugi kadunud. Ajad olla sellised! Tunduvalt parem uudis on aga mu sõbra jutu järgi see, et tagasi on tulnud palju noori, kes setu keelt räägivad ning traditsioone uhkusega üleval hoiavad.
Pärast väikest tuuri Värska lähistel loen reisijuhist, et kui kõht tühi, tuleb kindlasti nn tsäimaja külastada. Mõeldud-tehtud! Puumaja on uus ja rahvast täis, ainult ettekandja on hommikul vasaku jalaga voodist tõusnud ning “tere!”, “palun!” ja “aitäh!” padja alla unustanud. Seda siiski kuuleme, et setu rahvustoitudest pole neil sellisel kellaajal enam midagi pakkuda. Sööme siis pannkooke ja kirsipirukat, ent seda võiksin ma sama hästi teha ka Lasnamäel.
Hetk hiljem, sealsamas kõrval asuvas setu talumuuseumis, veab üks sõbralik tädi meid mööda katusealuseid, jutustab lugusid, räägib vahepeal mobiiliga ja jutustab edasi. Tänutäheks ostan ta käest last ootavale sõbrannale setu mustriga kootud armsad papud, millega Hispaanias küll suurt teha pole, ent ega kingitud hobuse suhu vaadata.
Sürrealistlik surnuaed
Suvine Eestimaa on üllatav. Juba mitu päeva rohelust karistanud päike on õhu kuumaks kütnud ning imenud taimedelt viimsegi veepiisa. Kraadiklaas näitab – uskumatu, aga tõsi – 34 kraadi sooja. Oksad raksuvad meie plätude all ning mida enam lõuna poole edasi minna, seda suuremad on kruusateelt tõusvad tolmupilved. Sõidame kilomeetreid ühtegi hingelist nägemata. Tee ääres seisavad küll väikesed palvemajad ehk nn tsässonad, aga ega sealgi inimesi pole. Peatume ühe kollase tsässona juures, mis on nii pisike, et üle kahe inimese sinna palvetama ei mahu.
Lõpuks põikame sisse viie majaga külakesse, kust sõber nopib paar-kolm rabarberit. Külatee on tühi, koeradki ei haugu ja kasse pole ka näha. Hetk enne ärasõitu märkan siiski kahte last, pisem paljas kui porgand, ujuma suundumas.
Mööda Vene piiri sõites käime ära Podmotsas, Verhulitsas ja Saatsel. Saatse kiriku ees magab puu varjus üks mees, teine üritab rattaga siueldes vist koduteed leida. Inimtühjal külateel on ainuke hingeline koer, kes laseb end protestimata kõrva tagant sügada, teisal valvab maja koera asemel puunikerdustega kaunistatud väraval puust vares.
Saatse surnuaed on samuti väike, ent see-eest sürrealistlik ja kummaline. Kõikide haudade juures on pingike, kuhu kadunukest mälestama tulnud lähedased saavad mugavalt istuda ning lasta viinapudelil ringi käia. Mõni hauaplats on rohtu kasvanud ning raha või suurema tahtmise puudumisel on neile ümber toodud vanast voodikarkassist improviseeritud aed.
Selline kõrvenõgeste, ristide ja nimede kaos viib mõtted usule, müütidele ning inimeste surmakartusele. Kas inimesed hoolitsevad haudade eest kadunukeste või eelkõige iseenda pärast? Kas surmale ja surnutele austust avaldades püüame tegelikult teenida endale elupäevi juurde? Kui mõni hauaplats on jäetud hooletusse – kas see siis näitab eelkõige pere laiskust või surmahirmu kadumist?
Surnuaialt väljudes näen kahte külanaist kaevule minemas. Üks neist lehvitab ja ütleb midagi. Ma naeratan vastuseks, sest tundub, et saan aru. Siis aga meenub, et ma ei oska ju setu keelt!
Piiripost nr 413
Suvine Eestimaa on mügarlik. Pärast Vene-Eesti piiriposti nr 413 juures fotode tegemist ning silmadega Vene metsade imetlemist, mis on täiesti identsed Eesti metsadega, hüppame mügarlikul kruusateel Obinitsa ja Piusa koobaste poole. Paar korda ületame tikksirge raudtee, jõuame korra ka teelt eksida, aga inimeste puudumise tõttu pole ka kelleltki küsida, kus me oleme. Mis muud, kui ots ümber!
Niiviisi ekseldes jõuame lõpuks Piusa koobastesse, kuhu sisenemine on keelatud, aga meie – pst,tasa! – ronime tõketest üle ja veereme kilgates pilkasse pimedusse. Endiseid klaasiliiva kaevandamiseks rajatud käike uudistame taskulambi abil. Koopad on jahedad, kõrged ja suursugused. Raske uskuda, et midagi sellist on Eestimaal leida. Nii kõrgete lagede ja lugematute käikudega labürindid on tunduvalt omasemad Egiptusele!
Oranzˇikirjust kunstiteosest päevavalguse kätte ronides püüab kõrv kinni tuttava meloodia. Astume helide suunas ning märkame keset valget liivavälja üksikut saksofonimängijat. Muusika jõuab tuule abil tema publikuni, kelleks on liiv, männid ja mändide taga luuravad tegelased ehk meie. Romantiline hetk katkeb minu aevastusega, mille peale saksofonist kodinad kokku paneb ning ära astub.
Koopaid ümbritsevast metsast auto poole astudes märkame üht Vanemuise moodi valge pika habeme ning mütsikesega meest mett müümas. Kui ostad purgikese, saad kuulda legende ja jutustusi Piusa kohta. Väärt äri, sest võidad niikuinii sina: kõigepealt teadmised ja info ning lõpuks veel tervistav mesi!
Kui jälle Tallinna poole veerema hakkan, mõtlen tuhande asja peale ja samas mitte millelegi. Raadios laulab Henry Laks ning mina tunnen iga viimsegi naharakuga, kui puhanud ja õnnelik ma olen.
