Lihaseid lapsi Merlel pole, aga tänu pedagoogilisele haridusele, turvakodu-tööle ja ligi kümneaastasele SOS-ema kogemusele saab Merle oma kaheksa lapsega profilt hakkama.

“Nende laste puhul oli hea see, et pärisema tuli kaasa, kui nad siia toodi – koos seletasime lastele, et nad on nii rikkad, et neil on kaks ema. Juba järgmine hommik nad hüüdsid mind, et emme, tule vaata,” räägib Merle kolmest uuest lapsest, kes sattusid SOS-i ema haiguse tõttu.

Ehmunud olekuga uued on nende ümber toimuvast sagimisest segaduses ja istuvad vaikselt diivanil, nende vanem vend Kalmer, kes juba kuus aastat Merle käe all kasvanud, on aga see-eest jutukam.

“Pahandust teeme ka. Ei tule õigel ajal tuppa ja eile loopisime koolis veepomme, aga õpetaja ja turvamees ei saanudki meid kätte!” teatab 13-aastane Kalmer rõõmsalt.

Merle käib oma lastekambaga külas oma vanematel, venna perel ja sõbrannadel. “Kui mees oleks kõrval, oleks lihtsam, aga suuremad poisid aitavad mind. Sellised asjad tuleb enne nii pikaajalise töö valimist enda jaoks selgeks mõelda, siia oma probleeme lahendama ei ole mõtet tulla.”

Lastekülade süsteem on ema-lapse keskne, isaroll ja ema-isa suhted on peremudelist puudu. “Meie tingimus on see, et ema oleks vallaline,” ütleb Keila SOS lasteküla juhataja Ülar Kohari. “Oma lapse võib siia kaasa võtta, aga mitte mehe. Need lapsed on oma elus nii tõsiselt kannatanud, neid on maja jäetud, nad on vägivalda või nälga tundnud, näinud pealt kohutavaid asju – sellepärast tuleb neile piisavalt tähelepanu pöörata. Ei tohi tekkida võimalust, et ema-isa probleemid lapsi segavad ja veel üks perekond laguneb,” selgitab Kohari.

Mis on SOS lasteküla?

Lastekülade süsteem pakub alternatiivi tavalistele lastekodudele. Lastekülas elab 6-8 last ühe professionaalse ema hoole all kuni suureks kasvamiseni, õed-vennad katsutakse koondada samase peresse. Maailmas on 132 riigis loodud 430 lasteküla.