Peterburi teatri kuumim nimi Lev Dodin Tallinnas



Teatrifestival “Kuldne mask” tõi Eestisse maailmanimega Peterburi lavastaja Lev Dodini. Mehe, kes on põhimõtteline ja järeleandmatu nii kunstis kui ka vene elu mõtestamisel.

“Ma ei oska seda praegu öelda,” vastas ta küsimusele, millal on ta järgmise lavastuse esietendus. Andes mõista, et see ei toimu enne, kui tükk on päris valmis. Ja seda aega veel ei paista, kuigi praegust tööd, Shakespeare’i “Kuningas Leari” on seni harjutatud kaks aastat.

61-aastane peterburlane Lev Dodin on Eestis jäänud mõneti Moskva teatraalide varju, kuigi Lääne-Euroopas on ta juba ilmselge klassik. Neid on vähe, kes on küündinud ühel ajal Laurence Olivieri auhinnani (1988), Prantsusmaa teatrikriitikute aastaauhinnani (1992) ja Euroopa teatri aastaauhinnani (2000), rääkimata kõiksugu preemiatest ja auhindadest Venemaal.

Tõepoolest, Peterburi Väike Draamateater on sõitnud läbi terve maailma ja sattus sel nädalal Eestisse.

Eestis oleks ära keelatud

“Mul on väga kahju, et me pole vahepeal Eestis mänginud,” ütles Lev Dodin. Vene teatrit tutvustava festivali “Kuldne mask” avamisel meenutas Dodin, kuidas pärast Abramovi “Kodukotuse” Tallinna etendust 22 aastat tagasi toimus vastuvõtt. “Ma rääkisin seal Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee sekretäriga. Ta ütles: “Väga hea, et see tükk tuli välja Leningradis. Kui see oleks tulnud välja Eestis, oleksin ma ta ära keelanud. Nüüd ta tuli välja ja ma sain seda suure huviga vaadata.””

Kaheksakümnendatel sai Dodin tuntuks nüüdisaegse vene proosa lavastamisega. Tema autorid olid Fjodor Abramov ja Valentin Rasputin ja aineseks vene külaelu. Siia kuulub ka Eestis nüüd näidatud, paarkümmend aastat tagasi tehtud “Vennad ja õed”.

Juudi päritolu, kogu elu Peterburis elanud Dodin seletab huvi vene külaelu vastu oma varasema elukorraldusega. “Kasvasin üles ja elasin pikalt Leningradi kommunaalkorteris. See ongi oma loomult vene küla.” Niisamuti on Dodinil õnnestunud tuua tolleaegse vene proosa abil esile ühiskondliku murrangu jälgi vene külas, mistõttu ta suured teatritööd olid võimudel pinnuks silmas, jäädes ärakeelamise piiri peale.

Praegu mängib Dodini teater Ljudmila Petruševskaja uut näitemängu “Moskva koor”, kuid üldiselt on praegusaegne vene kirjandus Dodini jaoks nüüd teisejärguline. “Venemaa praegune kirjandus on vaba igasugusest vastutusest, puudub vastutus selle eest, mis toimub praegu või mis toimus varem. On kadunud vene kirjandust varem erutanud küsimused nagu “kes ma olen?”, “miks ma selline olen?” või siis klassikaline ja praeguseks isegi äraleierdatud “kes on süüdi?”. Vene kirjanduse arengukett on katkenud. Kirjanduse asemel mängitakse kirjanduslikke mänge.”

Dodini arvates on kultuur Venemaal keerulises seisus. “Ajalooline kataklüsm oli nii suur, et indiviidil oli sellega raske toime tulla. Juhtus see, mida keegi vene kirjanikest ei osanud oodata. Isegi dissidendid ja Solženitsõn. Venemaa ajalugu vabastas kirjaniku, kuid enne seda oli nõukogulik kasvatus jõudnud ta hävitada.”

Sama kehtivat ka teatri kohta, 80 aastaga õnnestus nõukogude võimul vene teater välja suretada, arvas Dodin. “Praegused murelikud ühiskondlikud protsessid Venemaal pole seotud Putiniga, vaid ühiskonnaga tervikuna, mis osutus nõukogulikumaks, kui arvati.”

Nõukogude instinktid elavad

Dodin hoiatab, et nõukogude instinktid tõusevad vene ühiskonnas üha uuesti. Koos teatriakadeemia üliõpilastega valmistab ta ette Vassili Grossmani romaani “Elu ja saatus” põhjal valmivat lavastust, mis räägib Gulagist. Lavastuse ettevalmistamiseks käidi Norilskis tutvumas sealsete laagrite tegelikkusega.

“Noored inimesed suhtuvad sellesse tähelepanelikult. Huvitav on aga see, et nende vanemad on osutunud stalinistideks. Kui ma soovitasin neil sel teemal vanematega rääkida, tuli välja, et nood ei taha sellest midagi teada. Tuleb välja, et SolzŠenitsõni “Gulagi arhipelaag” trükiti küll ära, kuid jäeti läbi lugemata. Venemaal on liiga vara otsustatud, et minevikuga on kõik selge. Minu arvates ei tuleks ajaloolisi vigu teinud inimesi karistada ainult ajalooõpikutes.”

Dodin ei taha väga oma praegusest tööst, “Kuningas Learist” pikemalt rääkida, kuid möönab, et see lavastus peab rääkima võimust, on ju selle peategelane “tagasi astunud” kuningas. “Selle näitemängu metafüüsika on tegelikult laiem. Ma usun, et mu lavastus räägib oluliselt ka sellistest asjadest nagu elu ja surm.”

Peterburi Väikses Draamateatris puudub majanduslik põhjus uusi tükke teha. Olemasolev legendaarne repertuaar tagab täissaalid, teatrisse on piletit saada peaaegu võimatu. Siiski tehakse uusi tükke suure andumuse ja põhjalikkusega. Ning ka vanu võetakse mängukavast maha, enamasti on põhjuseks näitleja lahkumine. See teater on kui saareke keset Venemaa kihavat teatrielu, kus teatri, televisiooni ja filmi vahel tõmblevad näitlejad on kaotamas jalgealust.

“Senised kunstihierarhiad on purunenud. Noored näitlejad astuvad teatrikooli kollase pressi loodud unistustega filmist ja televisioonist. Tööstus vajab pidevalt uusi isiksusi. Nõukogude ajal osteti palju lakkmööblit ja heideti vana punane puu prügimäele. Nüüd tahetakse seda punast puud tagasi, seda parandatakse, restaureeritakse. Usun, et sama toimub ka kultuuris. Massikultuur muutub odavaks ja teatrit hakatakse väärtustama. Ainult kardan, et see ei juhtu minu eluajal.”

Maailmas palju ringi rännanud Lev Dodin oskab öelda, et teater on alati kriisis ja laostumisel on laiemad tagamaad. “Näitleja moraal ja eetika on kadumas. Me ju mõistame üheselt, et kui arstil pole kutse-eetikat (sa pead haiget aitama), pole ka ametit. Ilma kutse-eetikata ei saa olla arst. Näitlejad on samas unustanud teatri põhitõdesid. Lihtsad oskused on kadumas, ei osata laval mõelda ega rääkida. Kuuekümnendatel aastatel alustati paljudes maades teatriõpetuse reformi, milles hävitati rohkesti vana. Lõpuks osutus, et reformi käigus loodud uut oli märksa vähem, kui oli vana, mis sai hävitatud.”

“Vennad ja õed” läks Tallinnas Dodini sõnul hästi. “Naerdi ja nuteti samades kohtades, kui mujal. Vastuvõtt oli eestlaslikult veidi vaoshoitud. Samal ajal on jaapanlased veel vaoshoitumad: kus teised naerda lagistavad, naeratavad nad häbelikult.”

Lev Dodin

•• On sündinud 1944 Siberis, kuhu ta vanemad olid sõja ajaks evakueeritud.

•• Vanemad olid esimese põlvkonna intelligendid, isa geoloog. Ka Lev Dodin kaalus geoloogikarjääri.

•• Lõpetas Leningradi teatriinstituudi lavastajadiplomiga.

•• Alates 1983. aastast Peterburi Väikese Draamateatri kunstiline juht

•• On lavastanud Moskva Kunstiteatris, Soome Rahvusteatris, Salzburgi festivalil (koos Claudio Abbadoga), Milano La Scalas.

•• Lavastusi koduteatris: Abramovi “Kodukotus”, Goldingi “Kärbeste jumal”, Dostojevski “Sortsid”, ta viimased tööd on Tšehhovi “Onu Vanja” ja “Kajakas”.

•• Nii Vene- kui ka välismaal pälvinud palju auhindu.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare