Peterburis maandusid tulnukad – Rasmus Merivoo juhatab vägesid!


Olukorras, kus Venemaast näib olevat saanud eesti filmilavastajaid ligi tõmbav meepott – praegu käivad seal “Buratino” võtted –, otsustasin toimuvat uurima minna.

Tõenäoliselt on raske leida täiskasvanuid, kes ei oskaks kaasa ümiseda reipa lauluviisi refrääni “Bu-ra-ti-no!”. Laul ise pärineb 1975. aasta kultuslikust Vene lastefilmist “Buratino seiklused”. Nüüd on eesti režissöör Rasmus Merivoo, kel kontol Eesti viimaste aegade tõeline kultusfilm “Tulnukas”, asunud Peterburis väntama “Buratino seikluste” 2008. aasta uusversiooni.

Kuumrõske juulikuu pärastlõuna. Vaikses kõrvaltänavas asuva ekskavaatoritehase õuel saalivad ringi inimesed. Juba näengi Eestist tuttavaid nägusid ja piilun ettevaatlikult tehaseangaari. Kuulda on vene-inglise keele segapudru. Pilk eksleb veidi hämaras, aga seal monitori taga Rasmus istubki ning juhendab valjul häälel Buratinot, kelle jalgu me näeme kaadris lähenemas WC-potile. “Ära märgist üle mine, jää täpselt seisma!” hüüab Rasmus. “Ja kui seisma jääd, kõiguta ennast.” Jalad monitoril vetruvad tasakesi ning nurga tagant on kuulda: “Kas nii?” Rasmus raputab pead, tõuseb üles ning kaob ka ise nurga taha. Monitorist on näha, kuidas Buratino jalgadele lisandub veel üks jalapaar, mis näitab näitlejale täpselt ette, kuidas ennast kaadris võimalikult huvitavalt kõigutada. Siis tuleb reÏissöör tagasi ning pärast mõnda duublit ongi kaader “purgis”. Sekund hiljem ilmub teisest ruumist nähtavale ka Buratino ise, kellel päriselus nimeks Mikk Nurga.

Rasmus räägib: “Buratino leidsime nii, et alguses oli hoopis teine kandidaat, aga meil polnud üldse hoopis Carabas Barabasi. Tegime siis ühe eesti näitlejaga ekraanitesti, aga see poiss, kes pidi Buratinot mängima, tol päeval ei saanud tulla ning oli kiirelt vaja kedagi, kes Carabas Barabasile n-ö vastu mängiks. Kutsusime kohale Miku, kes oli endal tolleks ajaks juuksed üllatuslikult maha ajanud. Tegime proovi kiirelt ära, saatsime Venemaale, ja kui nood seda nägid, ütlesid: mis kuradi Carabas Barabas, keda see huvitab, öelge parem, kes see kiilakas on!” – “Jah, kui esimest korda Lenfilmi sööklas produtsentidega kokku sain, siis stsenarist Snežkin hakkas mind noaga torkima: noh, oled puust ikka või?” ütles Mikk.

“Jah, see nägu, mis Mikul on, see on seesama Buratino, kes on kasvanud teismeikka. See on naljakas, kõik norivad teda tänaval, et Buratino oled,” lisas Rasmus.

Malvina leiti raskustega

Filmitakse Halva Linna koolitundi, kus klassijuhataja teatab Buratinole ja ta sõpradele kohutava uudise – nad peavad minema Hea Linna Teatrisse! Teine režissöör Deniss aitab paigutada noori pinkide taha istuma. Rasmus õpetab, et teha võib kõike, ainult mitte naerda, sest “tund on igav!”. Buratino koos sõbra Paksuga on muidugi tagapingis ning algab kaameraproov. Äkitselt hakkavad kõik naerma ning monitori tagant kostab: “Deniss, need kaks tüdrukut Buratino ees, kes suudlevad – eto otšen horošo!” Segaduses Deniss protestib: “Ma ei saa aru, mis filmi me teeme?”, mille peale endas kindel olev Rasmus teatab: “Yes, but I know! It’s really good!” Ning kõlab käsklus: “Mootor! Action!”

Rasmuse sõnul tegid nad näitlejatega palju proove, otsisid poisse ja tüdrukuid. “Malvinat oli kõige raskem leida, aga lõpuks leidsime Jelena. Sinine parukas sai pähe, elas rolli sisse ja oligi jumala õige Malvina,” rääkis režissöör.

Küsimusele, kuidas Rasmusel endal vene keelega lood on, vastab ta, et kuulub sellesse põlvkonda, kes pärast tankide lahkumist hoidis vene keele tundidest kõrvale, kuidas aga sai. “Ma poleks elu sees arvanud, et ma Venemaale üldse midagi tegema satun. Nüüd räägin juba vaikselt. Muidu on juba täitsa tore, aga on need väikesed nüansid, kui ma ei oska seletada, et värvige jalanõud nüüd neoonvärvi.”

Loe veel

Filmi tehakse siiski kahes keeles. Eestlased räägivad eesti, venelased vene keeles ning pärast dubleeritakse film mõlema maa turu jaoks kas eesti või vene keelde. Uurin, kuidas selline filmitegemine läheb. Rasmus naerab ja ütleb, et tema “termomeetriks” on venelasest helimees, kes muidu on kogu aeg vait ja siis õigel ajal naerab. “Siis mul on süda kohe rahul.” Meie kõrvale astub ääretult koloriitne grimeerija, Halva Kooli Turvamees käe kõrval. Turvamehele on sõrmede peale joonistatud tätoveeringud, millele Rasmus peab oma heakskiidu andma. Nähes režissööri kahtlevat nägu, asub daam teadjal ilmel seletama, mida mingi sümbol tähendab, toonitades, et ta valdab teemat. Rasmus ei hakka autoriteediga vaidlema ning kiidab tätoveeringud heaks. Hiljem sosistab ta mulle tasakesi, et “tal on juustefoobia, kujutad sa ette! Juustefoobiaga grimeerija! Jaan ja Alo teevad ise endale soenguid”.

Saalomonlik režissöör

Rohelisel taustal tõmmatakse trosside abil lakke Jaan Rekkorit alias Carabas Barabasi. “Teeme selle kiirelt ära,” ütleb murelikul ilmel põranda ja lae vahel hulpiv Rekkor. “Okei, muusika!” hüüab Rasmus. Ruumis on paraku vaikus. “Kas ta magab või?” küsib Rasmus klapitüdruk Helenilt. Ning tõesti, poiss, kelle kohuseks on panna lint mängima, et näitlejad laulude saatel saaks kaamera ees esineda, on magama jäänud, “Meister ja Margarita” põlvedel.

Päevad on Buratino võtetel tõesti pikad, niigi pingeline graafik läks veel pingelisemaks pärast seda, kui võttegruppi ei lastud enam Kroonlinna filmima. Uus päev tõi uue ülemuse, kes leidis, et eestlased võivad seal avastada mõne olulise sõjasaladuse. Lisamaks stereotüüpidele tuld, kostab keegi kõrvalt, et “iga vaba päev toob kaasa uue sinise silma”.

Rasmuse auks tuleb öelda, et hoolimata oma 25 eluaastast, oskab ta kerkivaid probleeme diplomaatiliselt  pead kaotamata lahendada, näiteks situatsioonis, kus venepoolne produtsent keeldus hankimast Carabas Barabasi jaoks limusiini, kuid oli nõus andma grupi käsutusse oma Cadillac Escalade’i, ainsa klausliga, et sellega tohib sõita üksnes ta poeg ning tollele on vaja ühtlasi ka rolli. ReÏissöör Merivoo saalomonlikuks otsuseks oli anda häbelikule noorukile autojuhi osa. Veel meenutab ta: “Vene kaasstsenarist kirjutas stsenaariumisse, et Malvinal on hooldaja, musklis naisterahvas. Erinevatel põhjustel me säärast ei saanud filmi panna ja ega ma taolist ei leidnud ka kuskilt. Siis lasin rekvisiitoril osta patareidega pingviini, kes kõnnib ja laulab. Nüüd kui Malvina hommikul pohmaspäi üles tõuseb ja ütleb “pingviin, pingviin”, siis tulebki säärane sõber-hooldaja.”

Rasmus meenutab, et ühel päeval ei mäletanud pürotehnik, kas pani jahipüssi sisse päris- või paukpadrunid. Siis tehti ala puhtaks ja Tiit Lilleorg põmmutas aknast püssi pärispadrunitega taeva poole.

Vene pressi huvi filmi vastu on olnud suur. Rasmus meenutab, kuidas ta esimestel päevadel andis pidevalt intervjuusid korraga mitmele kaamerale. Selle otseseks tulemuseks võibki nüüd pidada Miku teatavat pisiprominendi staatust suurlinnas, kus teda tänaval pidevalt ära tuntakse. Läheme kambakesi välja hoovi, kus kaetakse lauda Rasmuse kaasstsenaristi Kristini sünnipäeva auks. Taldrikud tühjenevad ja rahvas läheb koju, sest homme ootab ees järjekordne 12-tunnine võttepäev.

Eesti-Vene noorsookomöödia

•• Peaosas Mikk Nurga, Carabas Barabasi mängib Jaan Rekkor. Mamma Carlona näeme Marina Soloptšenkot, Malvina osas on Jelena Radevitš, Kass Basilio on Uku Uusberg ja Rebane on Alo Kõrve.

•• Režissöör on Rasmus Merivoo, operaator Aleksandr Kornejev. Filmi produtsendid on Dmitri Kabanovski ja Sergei Kabanovski Venemaalt ning Mati Sepping ja Tiina Lokk Eestist. Filmi toodavad Vene stuudio Planeta Kino ja Eesti filmistuudio Estinfilm.

•• “Buratino” esilinastus on plaanitud 2009. aasta kevadesse.

•• “Buratino” on film puupoisist, kes veidra kokkusattumuse läbi sünnib üksiku naisterahva Maria Carlo pojana. Teismeline Buratino elab müüriga kaheks jaotatud linna vaeses, räpases ja lustlikus osas oma sõpradega lollusi ja bändi tehes, kuni linna puhtasse, rikkasse ja ilusasse ossa kerkib pilvelõhkuja, mis kuulub kurjale Carabas Barabasile, kes linnast eri vahenditega puupoissi otsima hakkab.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare