Peterson vigurdab nagu Hamlet
Hamleti-hulluse koomilist teemat on selles rollitõlgenduses võetud väga tõsiselt.
Kui üks noor ja haritud kõr-gest soost mees häda sunnil peab täiest jõust hullu mängima, sünnib sellest Shakespeare’i näitemängus palju naljakaid olukordi ja juhtumisi. Marius Peterson seda just nii teebki. Vastavalt teose stiililoogikale – kõik proosalõigud on lahendatud hoogsas koomilises võtmes, värss toob jälle lavale ülevamad teatrilaadid.
Marius Petersoni loodu on vast seni kõige naljakam Hamlet eesti teatris terve selle lühikese ajaloo jooksul. Ei teagi, et keegi oleks nii palju Hamletina laval vigurdanud. Ja paradoksaalsel moel ei nihku sellest lavastuse terviku Ļanriline kese sugugi lõbususe poole.
Lavastus on igas mõttes tõsine, võiks isegi öelda akadeemiline. Nelja ja poole pika tunniga käiakse hoolikalt läbi näidendi viimne kui tekstisopp. Võib-olla isegi liig tuimalt, sest raske oli kogu ses pika näidendi järgi liikuvas tekstis näha tähtsama ja vähetähtsama eristusi.
Veiderdab ja lõõbib
Petersoni Hamlet tuleb lavale “normaalse” inimesena. Alles siis, kui ta on saanud teada, et kuningas Claudius on tapnud ta isa, nainud ema ja anastanud trooni, muutub Hamlet selleks, kelle kohta öeldakse õukonnas “hull või mängib hullu”.
Theatrumi tõlgendus on tabanud ära “Hamleti” ühe väga olulise sõnumi – jutt on printsist, kes suudab toime tulla vaid omapärase kaitsereaksiooni abil, kasutades veiderdamist, ekstsentrikat, lõõpimist. Tõe teadmise paine on nii suur, et vaid naljategemine suudab maailma paigal hoida. Theatrumi Hamleti-hullus läheb kaugemale Juhan Viidingu või siis Marko Matvere Hamleti-käsitlusest, kus hullus piirdus pingutatud teravmeelitsemistega.
Kas selline Hamlet mõjub lavastuses soleerivana? Ei, pigem osana lõuendist, kuhu kuuluvad ka üldiselt vagurad ja pragmaatilised Claudius (Roman Baskin) ja Gertrud (Kaie Mihkelson) – kuningapaar, kes ei vaeva pead eetiliste probleemidega. Siia kuulub lustakas Polonius (Aleksander Eelmaa), hulk õukondlasi ja teisi noori üllaid mehi.
Ka näitlejate mängulaad näis põhipiirides igas suhtes ühilduvat – vabakutseline Roman Baskin, külalised Draamateatrist, Theatrumi vanad tegijad ja Humanitaarinstituudi tudengid ei eristu esitamise laadi ega taseme poolest sel määral, et see vaatamist häiriks või siis lavastuse arengut segaks. Tegu on Theatrumi jaoks optimaalse koosseisuga.
Veenva ja värskena mõjus Mart Aasa Horatio ja Andri Luubi Laertes. Mõlemal näitlejal jätkus küllaga sõnas väljenduvat mõtteselgust ja keskendumisoskust, millega nad mängisid Hamletile kiiduväärsel moel kaasa.
Kaitsev naljategemine
Klaarilt mõjuvad Katariina kirikusse ehitatud valged pinnad ja valge raam, kuhu mängib lausa maagilise väega sisse kiriku enda arhitektuuri elemente. Kui millegi kallal norida, siis on see Isa Vaimu kuju, kes võinuks olla lavastuslikult kuidagi eristatud. On ju näidendi järgi ikkagi tegu teispoolsuse saadikuga, kes ei saa laval viibida samade reeglite järgi kui surelikke esitavad näitlejad.
Mida õpetlikku öeldakse Katariina kirikus “Hamletiga” aastal 2003? Et tähtsat tõde teavad kaabakad ja õilishinged, keda hulluks peetakse. Ja et need õilishinged peavad end sellessinatses ilmas rohke naljategemisega kaitsma. Ning asjad lähevad nagu lähevad.
