Petlikult lihtsad lood
[Tove Jansson. Suveraamat. Autori joonistustega. Tõlkinud Tõnis Arnover. Eesti Raamat, Tallinn 1995. ]
Tove Jansson on saanud maailmakuulsaks Muumilugude autorina. Muumitroll ja tema arvukas kaaskond on tuntud ligi sajal maal. Palju vähem teatakse kirjaniku novelle ja lühiromaane täiskasvanutele, mida arvuliselt on umbes samapalju kui Muumiraamatuid.
Eestis on T. Janssoni looming alles viimasel ajal rohkem tähelepanu äratanud. Veel 1994. aasta suvel, kui toimusid kirjaniku 80. sünnipäeva pidustused, pidid eestlased silmad häbelikult maha lööma, sest eesti keeles oli ette näidata vaid üks T. Janssoni soliidne raamat - "Muumitroll" (1975). Siiski lisandus juba 1994. aastal kaks T. Janssoni tõlget ja 1995 koguni neli - "Hilja novembris", "Sabatäht", "Ohtlik jaanipäev" ja "Suveraamat"= Neist "Suveraamat" on esimene eesti keelde tõlgitud T. Janssoni täiskasvanutele mõeldud teos, kuigi kirjaniku loomingu jagamine adressaadi järgi kaheks osaks on üksjagu formaalne.
Terviklik ja modernne
Tove Janssoni maailmakäsitus on terviklik. Fantastiline Muumimaailm pole lihtsalt ilus muinasjutt, vaid inimliku eksistentsi ja inimsuhete üsnagi modernne kujutus, mis lähtub Teise maailmasõja tekitatud totaalsest ohutundest. Kuivõrd ühtne on Janssoni nägemus maailmast, seda võiks tõestada kas või "Suveraamatu" võrdlemine Muumilugudega. "Suveraamatuski" kogevad tegelased seletamatut hirmu ja ohtu, reaalne maailm võib seguneda ebareaalsega, siingi on olulisel kohal isiksuse õigus vabale eneseteostusele ning suhted erinevate inimeste vahel, kõnelemata juba looduse huvitavast interpreteerimisest. Leidub isegi otseseid kordusmotiive - näiteks elab niihästi "Muumitalves" kui ka "Suveraamatus" keegi salapärane väike olend vanas mahajäetud kuues.
"Suveraamat" pole kaugeltki ilusate pildikeste kogum, milles kesksel kohal vanaema ja lapselaps suvemõnusid nautimas. Traditsiooniline ettekujutus tuleb aegsasti kõrvale heita - nunnutavat vanaema ja kukupaid lapselast selles raamatus pole. üks vanadusest väeti ja teine noorusest nõder, moodustavad vanaema ja Sophia kummaliselt ühtekuuluva ja vastandliku paari. Mõlema eest vastutab isa, kes aina töötab ja kellest lugeja kuigi palju rohkem ei kuulegi. Isalt tulevad ka käsud, keelud, soovitused ja hoiatused, mille vastu nii vanaema kui lapselaps oma käitumisega protesteerivad, tehes nimelt seda, mida nad ei tohiks. Just niisugune on raamatu avalugu "Hommikusuplus". Vanaema ja lapselaps on vandeseltslased riskantsetes ettevõtmistes, mida kirjanik on kujutanud tihti tragikoomilisena.
Kujutage ette kangetel jalgadel komberdavat ja tasakaaluhäirete all kannatavat vanaema kaljudel ronimas või võsastikus roomamas. Lugeja ettekujutust täpsustavad autori illustratsioonid, eriti ilmekalt kaanel ja leheküljel 144. Vanaema ei võta kunagi kõiketeadja koolmeisterlikku hoiakut. Sophiaga kõneldes satub ta koguni ummikusse, sageli ei oskagi anda selgeid vastuseid, sest tegelikult neid polegi. Vanaema võib koos lapsega kasutada inetuid sõnu (raiptobe, raipkülm jne), õpetada talle lorilaule, mängida kaarte ja teha sohki, õhutada keeldudest üle astuma ja omal nahal kogemusi omandama. Sophia on vanaemale võrdne partner - isekas, omamoodi arusaamiste ja fantaasiaga. Kumbki neist ei oska midagi peale hakata olevustega, kes on igavad, arad ja alistuvad ("Berenice", "Kass"). Kassi-loost võib teha kaugeleulatuvaid järeldusi inimsuhete ja eriti armastuse kohta. Lugu ongi markantne näide sellest, kui sügav võib olla lihtsa tõsielulise juhtumi alltekst.
Lapsemeelselt mänguline vanaema
Demonstratiivse isepäisusega käitub vanaema jutus "Naaber". Heakodanlik koolidirektor on oma suvemaja juurde pannud hoiatava sildi "Eravaldus. Maaletulek keelatud". Vanaema suhtub niisugusesse plakatisse kui väljakutsesse, ta avaldab meelt, kritiseerides kogu uue naabri majapidamist ja tarbijalikku elustiili. Vanaema muugib koguni aknaluugi lahti, et majja sisse piiluda, kinnitades samal ajal lapselapsele, et tavalisel juhul ei tohi kunagi nii teha. Niisiis protest, saarele sobimatu elustiili põlastamine, aga küllap ka kogu heaoluühiskonna kriitika. See jutt peaks pakkuma mõtlemisainet ka eraomandivaimustuses eesti ühiskonnale.
Vanaema on kunstnik, rikas, vastuoluline ja sügav inimene. Tema kaudu nähtud maailm on huvitav ning paneb uskuma, et elu kvaliteet sõltub väga oluliselt inimesest enesest. Isegi vanana on võimalik elust osa saada, kuigi see on raske ja vahel traagilinegi. Tove Jansson mahendab vanaduse kurbloolisust peenetundelise huumoriga ja Sophia lapseliku süüdimatusega. Vanaema pärandab lapselapsele fantaasiamängude maailma ja protestivaimu isiksuse arengut piirava tardunud mõtteviisi vastu.
Ei ole seadust, mis keelaks lastel Tove Janssoni nn täiskasvanuteraamatu lugemise. Vahest peaksid nad seda just tegemagi. Aga miks ei võiks suur ja väike lugeda seda raamatut koos, et siis nagu vanaema ja Sophia maailma asjade üle aru pidada või koguni vaielda? Kõneainet pakub raamat küllaga.
REET KRUSTEN
