Pettumine ülemustes ajas kultusraamatuid kirjutama
Tema loodud naismiilitsa tegelaskuju on saanud sedavõrd populaarseks, et raamatuid on kümnete kaupa võõrkeeltesse (ka eesti keelde) tõlgitud ning Marininat peetakse üheks Venemaa mõjukamaks inimeseks. Sel nädalal oli ta Tartus kirjandusfestivalil Prima Vista.
— Te olete kirjutanud väga suure hulga raamatuid. Kuidas te suudate sellise hulga juures säilitada kvaliteedi, kuidas suudate hoida huvi kirjutamise vastu?
— See ei ole tõesti lihtne. Mul oli elus periood 1995–1996, mil ma suutsin kirjutada viis-kuus raamatut aastas. Siis hakkas tempo raugema. Viimased aastad olen kirjutanud vaid paar raamatut aastas ja nüüd pole ma mõni aasta ühtegi kirjutanud.
Muidugi on iga järgnevat raamatut kirjutada keerulisem kui eelmist. Tuleb mõelda uus lugu ja ennast mitte korrata. Ja kui tundub, et mõtlengi midagi head välja ja siis meenub poole tunni pärast, et samasugust tegelaskuju olen juba kasutanud, see süžeekäik on kasutatud. Järelikult tuleb ümber teha. On olnud juba sama motiiv. Mida rohkem olen kirjutanud, seda raskem on leida kordumatuid ideid. Iga aastaga läheb olukord keerulisemaks.
— Olete kirjutanud doktoritöö teemal „Vägivaldsed kurjategijad ja retsidivismijuhtumite preventsioon”. Aga ma eeldan, et teie huvi kuritegevuse psühholoogia vastu sai alguse juba varem. Kust pärineb teie sügav huvi kriminalistika vastu?
— Võib öelda, et see on perekonnaviga. Minu vanaisa töötas kohtunikuna, isa oli operatiivtöötaja, ema tegeles õigusteadusega ja kui ma otsustasin juriidilise hariduse kasuks, olin ma juba nii nakatunud, et olin veendunud, et maailmas pole midagi huvitavamat ja olulisemat kriminalistikast ja kriminoloogiast.
Tahan lisada, et need kaks on pisut erinevad teadused. Mina olen tegelenud eelkõige kriminoloogiaga, mis on teadus kuritegevusest ja kurjategijate isiksustest. Kriminalistika on siiski kuritegude avastamine ja kurjategijate tabamine. Lapsest saati on mind huvitanud küsimus „miks?”, seega eelistasin erinevalt isast kriminoloogiat. Miks on kuritegevus selline, nagu ta on, milliste reeglite järgi ta muutub, mis on inimeste käitumise motiivid? Tegelen nende küsimustega tänini.
— Kust te ammutate juttude ainese? Ma saan aru, et kriminaalromaani aines ei saa üldjoontes kunagi otsa, aga siiski?
— Ma ei võta süžeesid kunagi reaalsest elust. Erandiks on vaid romaan „Patuillusioon”. Soov seda kirjutada tekkis pärast ajalehest loetud uudist, kus naisterahvas viskas tuvastamata asjaoludel aknast alla kaks alaealist tütart ning hüppas neile seejärel ise järele. Kolmandal, kõige vanemal tütrel õnnestus aga lahti rabeleda ja peita end naabrite juurde. Isa suri järgmisel päeval infarkti.
See viis mind mõttele. Ellujäänud tüdrukul oli veel päev tagasi kaks õde ja terve perekond. 24 tunni pärast peab ta kõik lähedased maha matma ja 14-aastaselt üksinda hakkama saama. Kui ma poleks seda lugu ajalehest näinud, poleks ma kahtlemata sellist asja ise välja mõelnud. Nagu näha, on elu palju kirjum ja rikkam, kui mis tahes fantaasia suudab ette kujutada. See on ka ainus kord, kui ma olen dokumentaalmaterjali kasutanud.
Kuna olen piisavalt kaua kriminoloogiaga tegelenud, siis võin endale ette kujutada, mis võib juhtuda, mis mitte, ja kuidas sündmused võiksid välja näha. Kui ma raamatut kirjutan, siis koostan kõigist oma kogemustest ja teadmistest kokku loo, mis võis mõnele sündmusele eelneda. Ja kuidas asjad võisid välja näha. Ma ei kirjuta ju selleks, et kuritegevusest rääkida – see poleks huvitav.
Kuriteod on kurvad asjad. Vahel soovid, et ei teaks neist üldse nii palju. Aga inimesed, tunnistajad, uurijad, naabrid, kurjategijad oma saatuste ja üleelamistega – need asjad mind huvitavad.
— Mitmes kord see teile juba on, sellisele küsimusele vastata?
— Ma arvan, et tuhat korda olen ma kindlasti pidanud sellistele küsimustele vastama.
— Te töötasite ligi 20 aastat kriminoloogia ja kriminaalse statistika eksperdina Moskva miilitsas. Miks te ära tulite? Kas ainult sellepärast, et kirjutamine hakkas suuremat huvi pakkuma, või oli ka mõni teine põhjus?
— Ma tegelesin kirjandusega edukalt juba miilitsas töötades. Esimene iseseisvalt kirjutatud raamat, Nastja Kamenskajaga peaosas, ilmus juba 1993. aastal. Pärast seda töötasin veel kuus aastat miilitsas. Kirjutasin selle aja jooksul 18 raamatut. Oleksin põhimõtteliselt võinud miilitsas isegi edasi töötada. Aga tekkis hulgaliselt asjaolusid, mis vajasid läbimõtlemist.
Minu vastu hakkasid pidevat huvi ilmutama ajakirjanikud, kirjastajad, agendid ja ma pidin nende kõigiga suhtlemiseks aega leidma. Käima kohtumistel, sõitma võtetele. Aga kõik see toimus ju tööajast.
Esimene intervjuu õnnestus mul anda lõunapausi ajal, edaspidi see enam nii lihtsalt ei läinud. Ajakirjanike hulk läks väga suureks ja kui lõpuks sõitis meie jaoskonda kohale BBC võttegrupp, siis ma sain aru, et kaua ma nii enam vastu ei pea. Ei pea ise ega kannata seda välja ka kolleegid. Sest mitte igaühele pole vastuvõetav, et keegi sinu kõrval saab järsku tohutu tähelepanu, lausa rahvusvahelise tähelepanu, osaliseks. Tekkis ebamugavustunne.
Lisaks tegelesin selliste teenistuskohustustega, mis ei pakkunud mulle enam väga huvi. Mulle anti kõrgem ametikoht, aga ma ei ole kuigi hea juht, loodus pole selliseid omadusi soodustanud. Ma olen rohkem omaette nokitseja, selline, kes ei sõltu kellestki ja kellest ei sõltu keegi. Raamatute kirjutamine andis selleks võimaluse.
Seega tuli teha valik, kas jätkan miilitsana ja loobun kirjutamisest ja avalikkusega suhtlemast või keskendun rahulikult kirjutamisele ja kohtun kellega vaja ega sega kedagi. Valisin viimase tee.
— Kuna kirjutate kriminaalsetel teemadel, tahaksin küsida, kas on võimalik korruptsiooni Vene õiguskaitseorganitest välja juurida? Või on see lootusetu?
— Selleks et mingilgi moel korruptsiooniga hakkama saada, peab riik olema ühtne, mitte killustatud, ning kindlasti rikas. Mitte nagu Venemaa. Rikas selleks, et ta suudaks oma ametnikele pakkuda sotsiaalseid garantiisid ning tasu, et nad oskaksid oma positsiooni hinnata ega tahaks teha midagi sellist, mis nad sellest ametist ilma jätaks. Venemaal pole see võimalik. Esiteks on Venemaa liiga suur. Ja et oma inimesi sel määral hindama hakata, selleks kulub küll vist veel vähemalt sada aastat.
Mida suurem maa, seda enam kohalikke valitsejaid. Mida enam neid on, seda suurem korruptsioonioht. Tõenäosus, et süsteem hakkab kuskil rebenema, on liiga suur. Ja kui hakkab juba ühes kohas, siis hakkab ka mujal. See ring on lõputu.
— Kui korrumpeerunud Venemaa õiguskaitseorganid teie arvates tegelikult on?
— Kohutavalt. Mul pole statistikat, aga kodanikuna julgen arvata, et umbes 90-protsendiliselt. Seda on isegi hirm öelda. Tahaks loota, et ma olen liiga pessimistlik.
— Praegune Vene võimueliit räägib rahvale, et terve maailm kiusab Venemaad, kõik on Venemaa vastu, aga samal ajal hoiab seesama eliit ise oma raha Šveitsi pankades, koolitab lapsi Inglismaal, ostab villasid Vahemere äärde. Ning nende lapsed ei lähe kunagi Vene armeesse. Kas usute võimueliiti ja mida neist arvate?
— Kõik on tõsi ja vastab tegelikkusele. Nõukogude ajast on meil säilinud tugev topeltmoraal ja see on kandunud ka tänapäeva.
Mis puutub laste koolitamisse välismaal, siis põhjus pole paremas hariduses. Sest Venemaa haridusel pole häda midagi, see on lausa hea. Lihtsalt lääneriikides ollakse harjutud Venemaasse võõristusega suhtuma ja seetõttu ei maksa seal suurt midagi ka Venemaal omandatud haridus. See on üks põhjus, miks tahetakse lapsi lääne koolidesse õppima saata. Et anda tulevikuks paremad võimalused.
Teiseks – meie parimateski koolides lihtsalt puudub igasugune kord. Kool võib olla ükskõik kui mainekas, aga seal puudub jõud, mis hoiaks lapsi eemal uimastitest. Samuti on koolides täiesti tavaline sõjaväes levinud süsteem: vanemad õpilased võtavad noorematelt raha ära, sunnivad neid enda heaks asju tegema, mängitakse hasartmänge ja kiusatakse taga. Kellelgi pole jõudu seda suhtumist ohjeldada.
Süsteem neelab vähegi tundlikuma või andekama lapse kergesti alla. Lastel ei ole koolis hea olla. Ja seetõttu pole ime, et vanemad üritavad esimesel võimalusel lapse välismaale õppima saata. Seal on olukord siiski inimlik. Haridusega pole sel suurt pistmist.
— Kirjanik Viktor Jerofejev väitis hiljuti ühes intervjuus (seda on öelnud paljud teisedki), et liberaalsed väärtused pole vene rahvale omased, need ei ole tema väärtused. Kas olete sellega nõus? Ja mida hakata peale olukorras, kus lääne inimesed ei taha lihtsalt aru saada, et Venemaa on teistsugune kui nemad?
— Vene rahvas pole eriline ega teistsugune. Seda võiks võrrelda inimesega, kes on kaua aega vangis istunud ja vabadusse pääsedes ei oska enam kohaneda. Ma olen sellega miilitsas töötades kokku puutunud. Inimene pääseb vangistusest vabadusse ja ta võtab mõne nädala jooksul midagi täiesti meeleheitlikku ette, et tagasi tsooni pääseda. Ta ei kohane niisama lihtsalt. Ta on harjunud elama olukorras, kus talle öeldakse, millal ärgata, millal magada, kellega rääkida, kellega mitte ja millal mida süüa. Ilma ettekirjutusteta on sellisest olukorrast väljudes juba raske elada.
Selline asi tabab inimest, kes on 10–15 aastat vangis istunud. Tal on normaalne sotsiaalse toimimise süsteem atrofeerunud. Ta ei oska vabadusega midagi peale hakata.
Aga kujutage nüüd ette 70-aastast vangistust. Asi pole selles, et Venemaale oleks liberaalsed väärtused võõrad. Need ei olnud ju meile võõrad enne revolutsiooni, mingist Vene mentaliteedi eripärast polnud siis juttugi. Lääne väärtused olid mõistetavad paljudele.
70-aastasest vangistusest väljumiseks on vaja rohkem aega kui seni. Et me oskaks ise oma tegude eest vastutada. See pole lihtne. Sellises olukorras tekivadki inimesed, kes hakkavad veeretama süüd teiste kaela. Alati on keegi teine süüdi. Inimestel on kergem sellist juttu uskuda, kui hakata ise otsuseid tegema. Paljudele on lihtsam, kui keegi teine nende eest otsustab, siis ei pea nad ise oma pead vaevama. Kui selgubki, et otsustajad valisid vale või halva tee, siis on võimalik süüdistada ametnikke, valitsust või seadusi, aga jumala eest, mitte ennast.
Et öelda – milline idioot ma küll olin, et selliseid tüüpe usaldasin – see nõuab suurt eneseületust. Selleni me peame jõudma, see on rist, mida meil tuleb kanda. Enese süüdistamine pole igaühele kohane, lihtsam on leida vaenlane.
— Praegu on käimas üleilmne majanduskriis. Kas kriisi ajal on inimeste lugemiseelistused Moskvas või Venemaal muutunud? Euroopas ja Ameerikas on näiteks ülimalt nõutud teoseks muutunud Marxi „Kapital”.
— Ma arvan, et see on pigem küsimus raamatupoodidele ja kirjastajatele, kes teavad, mis neil ladudes parasjagu seisab. Mina pole erilisi muutusi täheldanud, metroos on inimestel ikka raamatud ees, aga Marxi „Kapitali” pole ma nende käes küll silmanud.
— Küsimus, millele peate nüüd ilmselt samuti vähemalt tuhandes kord vastama. Millal te oma esimese raamatu kirjutasite? Ja mis ajendas seda tegema?
— Esimese raamatu kirjutasin 1992. aastal. Kuid enne seda olin kirjutanud raamatu koos ühe kolleegiga kahe peale. Pean oma esimeseks raamatuks siiski just 1993. aastal ilmunud „Asjaolude kokkusattumist”.
Põhjusi oli mitu. Esiteks oli lihtsalt huvitav. Sest meie esimese, kahe peale kirjutatud raamatu vastu oli üsna suur huvi ja ma olin üllatunud, kui see ühes ajakirjas avaldati. Mind hakkas huvitama, kas saan ka üksi kirjutamisega hakkama.
Teine põhjus oli solvumine ja pettumus mitmetes ametnikes ja siseministeeriumi töötajates. Kuna töötasin miilitsas ja kavatsesin seal veel kaua töötada, siis ei saanud ma endale lubada asjade näkkuütlemist inimestele, kes minus meelehärmi tekitasid. Aga raamatus, mis on kirjutatud veel varjunime all, oli seda lihtne teha ja see aitas ka vihast üle saada. Sain öelda ära kõik, mis südamel oli. Mõtlesin, et kui tuleb pahandusi, saan alati varjunime taha pugeda, aga kui ei tule, küllap siis unustatakse ära ja ma ei peagi end varjama. Keegi õnneks ei vihastanudki. Loodetavasti saadi aru, et kirjas olid asjad, nagu nad on ja sellega vaielda on mõttetu.
— Teie krimiromaanide üks peategelasi on uurija, naisterahvas. Üldiselt arvatakse, et Venemaa on küllaltki meestekeskne ühiskond. Miks panite sellesse osasse just naise, kas vaid seepärast, et naisena oli rolli lihtsam sisse elada?
— Polnud muud põhjust. Oleks olnud kummaline kirjutada meeskangelasena, sest ma oskan maailma näha ju ikkagi naise silmade läbi. Ma arvan, et teistpidi poleks mu jutud usutavad olnud. Me näeme olukordi erinevalt, kohaneme erinevalt ja käitume erinevalt. Kui ma oleks valinud oma lugude peategelaseks 30-aastase mehe, siis oleks see ilmselt koomiline välja kukkunud.
Ent üks põhjus on veel. Nastja Kamenskaja pole mitte uurija, vaid operatiivtöötaja. See on teine asi. Uurijaid naisi on olnud küll ja küll. Aga operatiivtöötajate seas on alati domineerinud mehed. Mina kui kriminoloog, olles palju kokku puutunud statistikaga, hakkasin mõtlema, et aasta-aastalt on kurjategijate seas umbes 14 protsenti naisi. On see võimalik? Miks? Miks me arvame, et see protsent on alati sama? Äkki me lihtsalt ei oska naisi nii hästi tabada, seda enam et suurem osa operatiivtöötajaid mõtleb nagu mehed. Nendel on lihtne meeskurjategijate käike ette näha. Naine aga mõtleb sootuks teisiti ja seetõttu tabatakse neid ka vähem. Ma ei usu, et naiskurjategijate protsent stabiilselt nii väike on.
Sealt ka mõte, et kui oleks rohkem naisoperatiivtöötajaid, tabataks ehk ka naiskurjategijaid rohkem. Aga naisi eriti sellele tööle ei taheta. Tahtsin asetada naise sellesse olukorda. Vaikse rahuliku naise, mitte mingisuguse superkangelase, ja vaadata, kuidas ta võiks seal hakkama saada.
— Kuidas teie raamatud alguses vastu võeti? Kas edu tuli kohe?
— Edu tuli nelja aasta jooksul. Kõigepealt avaldati mind ajakirjas Militsija, hiljem avaldati seal veelgi. Kui kirjutasin juba pikema romaani, siis öeldi, et nad saavad avaldada vaid asju, mida saab ära jaotada kolme ajakirjanumbri peale. See aga ei mahtunud. Pidin romaani poole lühemaks tegema või avaldamisest loobuma. Romaan oli aga mulle nii kalliks saanud ja ma ei tahtnud seda teha. Otsustasin lihtsalt, et hakkan edaspidi lühemalt kirjutama.
Siis helistati mulle ühest kirjastusest, kus oldi minu lugusid näinud. Nad teatasid, et tahavad minuga koostööd teha. Ma olin rõõmust segane. Leppisime kohe kohtumise kokku ja ma lubasin neile veel raamatuid kirjutada.
Kõik oli alguses suurepärane. Kuni öeldi, et ma kirjutan väga hästi, aga Venemaal ostavad kriminulle peamiselt mehed ja nende jaoks on vastuvõetamatu, kui nad peavad ostma naisautori raamatuid. Äkki muudaksin nime ära? Siis müüks mu raamatud palju paremini.
Ma olin liiga algaja selleks, et oma jonni ajama hakata ja olin peaaegu nõus. Hakkasin kujutama sootuks teistsuguseid tüüpe ja tegelaskujusid, kuid samal ajal hakkasid minu senised raamatud samuti hästi müüma. Ajaks, mil mul oli uus, meestemaailma kirjutatud raamat valmis, oli kirjastus valmis juba Marinina nimega leppima, sest seda osteti.
— Milline oleks olnud teie meestele suunatud nimi?
— Vladimir Vakar. See on üks minu lemmiktegelaskuju varasematest raamatutest. Mõtlesin, et see peaks sobima neile, kes pole mind varem lugenud ja ehk tunnevad seeläbi mind ära ka vanad lugejad, kellele see nimi on tuttav.
— Mida teete siis, kui te raamatuid ei kirjuta?
— Loen, vaatan kodus filme, tantsin flamenkot, tikin, tegelen lastelastega ja käin lasketiirus.
— Mille kallal te praegu töötate?
— Iseenda. Mul on küll mõned ettekujutused sellest, mida ma tahan veel kirjutada, ettevalmistused on tehtud ja tegelased on isegi silme ees, aga seni pole jätkunud tervist, et kõik see kirja panna. Ma olen viimased aastad haige olnud ja end ravinud ja kõigi muude tegemiste kõrvalt pole olnud lihtsalt aega.
— Mis peitub teie kirjanikunime Aleksandra Marinina taga? On see juhuslikult valitud nimi või on sel eriline tähendus?
— Selle taga on minu nimest (kodanikunimi Marina Aleksejeva – R. L.) ja minu esimese kaasautori Aleksandri nimest moodustatud pseudonüüm. Kui kirjutasime koos temaga veel ajakirjale Militsija, mõtlesime välja lugusid, milles selgitati inimestele populaarses vormis, kuidas vältida kuriteo ohvriks sattumist. See oli meie pseudonüüm. Kui alustasin iseseisvat kirjutamist, küsisin tema luba, kas ma saan sellega jätkata. Tal ei olnud midagi selle vastu ja nii see jäigi.
Kes ta on?
Aleksandra Marinina
Kodanikunimega
Marina Aleksejeva
•• Sündinud 1957
•• Marinina teosed on alates 1990. aastate keskpaigast ilutsenud Venemaal kirjanduse müüginimekirjade tipus. Tohutu müügiedu ja kaasahaaravad teosed on teinud temast nüüdisaja vene kirjanduse ühe tuntuima esindaja kogu maailmas.
•• Tema romaane on tõlgitud nii Itaalias, Lätis, Prantsusmaal ja Saksamaal kui ka näiteks Jaapanis, Koreas ja Hiinas.
•• Ajakirja Cult of Personalities poolt Venemaa 25 kõige mõjukama inimese hulka arvatud kirjaniku sulest on ka Eesti lugejateni jõudnud üle 30 teose.
•• Marinina teoste peategelaseks on detektiiv Anastassia Pavlovna (Nastja) Kamenskaja. Selle naisdetektiivi kuju loomisel on Venemaa Agatha Christie’ks nimetatud kirjanik saanud paljuski toetuda isiklikele kogemustele.
•• Pea 20 aastat töötas Marinina kriminoloogia ja kriminaalse statistika eksperdina Moskva miilitsas.
•• Ta on kaitsnud doktorikraadi teemal „Vägivaldsed kurjategijad ja retsidivismijuhtumite preventsioon” ning kirjutanud enam kui 40 teadusartiklit.
•• Akadeemilisest karjäärist loobus Marinina 1998. aastal, et pühenduda ilukirjandusele.
