Philip Pullman sündis 19. oktoobril 1946, lõpetas Oxfordi ülikooli ja on aastaid olnud kooliõpetaja. Selles töös proovis ta oma kätt koolinäidendite kallal. Aastail 1988 kuni 1996 töötas ta Westminsteri kolledĻis, lugedes seal viktoriaanliku romaani, pärimusliku jutu ja loova kirjutamise kursusi. Üks ta akadeemilisi erialasid on suuline jutuvestmine. Raamatuid on Pullmanilt ilmunud alates 1970-ndate lõpust.

Võrdlus Tolkieniga võiks olla märgiks, et Pullmani looming, kuuludes küll otsapidi lastekirjandusse, viib kuhugi kaugemale, kõrgemale, suuremate probleemide ja üldistusteni kui neid lastekirjandusega tavatsetakse seostada. Kui Tolkien loob oma pseudomüütilise maailmaterviku, siis Pullman teeb midagi samasugust, ainult et mõneti teistel alustel.

Triloogia teise osa tagakaas väidab: “Kord põlvkonna jooksul kerkib esile lastekirjanik, kes on niivõrd ainulaadne, et muudab terve sugupõlve fantaasiamaailma.” Kas Pullmani fantaasiamaailm on nii omapärane? Kui jah, siis mille poolest?

Jean Webb, kolleeg Worcesteri kolledĻist, põhjamaade lastekirjanduse uurijate võrgu seeniorliige, oli juhtumisi Eestis külas, kui Pullmani triloogia teine osa siin ilmus. Rääkisime sel teemal ja leidsime esmalt, et Pullman pakub laias ilmas kirjandusteoreetikuile küllaltki huvi, samal ajal kui Harry Potteri looja J.K. Rowlingi teguviis on niivõrd arusaadav, üldteada vormelitele taandatav, et temast akadeemilisel tasandil keegi suurt ei kõnele.

Webbi arvates on teeb Pullmani eriliseks ta loodud ühiskonnamudel. Olulisel kohal triloogias on teaduse ja religiooni kõrvutamine ning nende abil teostatava võimuiha analüüs. Religiooniga on Pullmanil isiklikke asju ajada ilmselt seetõttu, et tema vanaisa oli pastor.

Triloogias valitseb maailma ühelt poolt Meie Kirik, keda esindab jube, halastamatu ja ilus proua Coulter, kes ei kohku tagasi millegi ees, et oma tahtmist saada. ““Räägi meile sellest lapsest, nõid!” ütles proua Coulter. – “Ei!” – “Sa saad piinelda.” – “Ma olen juba küllalt piinelnud.” – “Ja piinled veelgi! Meie Kirikul on selles osas tuhandeaastane kogemus. Me võime sinu piinu lõputult venitada. Räägi lapsest!” nõudis proua Coulter, kummardus nõia kohale ja murdis tal ühe sõrme.” (Lk 39.)

Kiriku eestvõttel toodetakse zombisid. Lapsi varastatakse ja viiakse kaugele põhjamaale, kus neid hoitakse erilises laagris. Seal lõigatakse lapsel küljest tema hingeloom – daemon.

Teaduse kõrgemaid ja salajasemaid saavutusi seostatakse Oxfordi õpetlase lord Asrieliga. Temast räägitakse, et ta on ette võtnud kõrgema sõjakäigu, tema mässu siht on hävitada kõrgem võim. Raamatukolmiku peategelaseks on väike tüdruk Lyra, kes on üles kasvanud Oxfordis, pidades lord Asrieli oma hooldajaks. Hull lugu küll, aga peagi selgub, et lord Asriel on ta isa ja proua Coulter tema ema.

Kolmikteose sündmused vallanduvad 19. sajandi hõngulises Oxfordis. Lastevargaid jälitades jõuab Lyra põhjamaale, mis oma kohanimedega nagu Nova Zembla, pantserkarudega, isikunimedega nagu Serafina Pekkala ja igasugu son-lõpulised meenutab meile vägagi lähedal asuvaid reaalseid põhja-alasid.

Huvitaval kombel põimuvad triloogias mõttekäik suurimatest abstraktsioonidest, maailmakorrast ja selle püsivusest, igavestest seadustest, ja teisalt perekonnalugu. Nii Lyra kui ka teise raamatu tegelane Will otsivad oma isasid.

Will omandab saladusliku noa, mis on nime andnud Pullmani originaalile “The Subtle Knife”. Tõlke pealkirjana antud Inglite torn on koht, kus nuga leitakse. Will ei taha nuga – ja talle öeldakse: “Sul pole mingit valikut, sina oled kandja, nuga ise on su välja valinud.” Kindlasti tuleb paljudel siinkohal meelde üks teine poiss ja üks teine asi, mida pidi kuhugi kantama. Aga et meile niiviisi meelde tuleb, ei vähenda Pullmani omapära ja väge.