Picasso Helsingis – meile lähemal kui kunagi varem


Picasso Helsingis – meile lähemal kui kunagi varem
Pablo Picasso „Autoportree ateljees”, detsember 1910Repro

Eile avati Helsingi Ateneumi kunstimuuseumis moodsa kunsti suurima klassiku Pablo Picasso suur näitus, mis pärit Pariisi Musée National Picasso kogudest. Peab kohe ette hoiatama, et pole mõtet ummisjalu Helsingisse tormata. Mitte et tuleks kaks tundi järjekorras seista, vaid pileteid müüakse mitu nädalat ette.

Tasub minna ehk millalgi aasta lõpu poole, sest näitus on avatud 6. jaanuarini. Taskud tasub tühjaks teha, sest Ateneumi ajaloos pole varem nii ulatuslikke turvameetmeid kasutatud. Muide, piletite ettemüüki kasutatakse üha sagedamini, et vältida lausa liiklust segavaid kilomeetriseid järjekordi. Kui Brüsselis oli suur Magritte’i näitus, olid piletid juba ammu enne kolmeks kuuks ette välja müüdud, sama juhtus New Yorgis Jackson Pollocki näitusel ja kindlasti veel kusagil mujal.

Kättesaamatusele vaatamata pakub näitus rikkalikku materjali Picasso loomingu kaudu: maali, graafikat, skulptuuri ja fotot. Täppisteadlased on välja arvutanud, et Picassole omistatud teoste koguarv pole võimalik isegi nii pika elu jooksul (tema eluaastad on 1881–1973). Sellise hulga teoste loomiseks pidi ta ööpäevas tegema rohkem kui kümme tööd.

Asi tundus kahtlane, sest Picasso elas tormilist elu – keegi ei jõua üles lugeda tema naisi ega neid tunde, kui ta vahtis härjavõitlust. Mingeid abilisi, kes tema ideid füüsiliselt teostanuksid, pole ka eriti teada. Ükski muuseum ei suudaks teha näitust Picasso kogu loomingust. Samas on tema produktsiooni nii palju, et kuuldavasti avatakse maailma eri otstes keskmiselt üks näitus päevas.

Soomlased arutavad nüüd, kuidas Picasso üldse nende teadvusse jõudis. Algul vaatasid Pariisis töötanud kunstnikud ja kunstikogujad tema loomingut kui mingit veidrust, kuid 1910. aastateks jõudis kohale, et tegemist on erilise avangardistliku kunstiga.

Venelastest kunstikogujad said aga kohe aru, millega tegemist on. Suured magnaadid Štšukin ja Morozov hakkasid varakult kokku ostma Pariisi avangardistide töid. Pärast revolutsiooni nende kogud riigistati, ja oligi hea. Leningradi Ermitaažis ja Moskva Puškini muuseumis on hiilgavad varajase moodsa kunsti kollektsioonid. Mitte ainult kubismi, vaid ka fovismi ja igat sorti abstraktset kunsti.

Viisin ühe inglise kolleegi Ermitaaži (tal oli viisa terves N. Liidus reisimiseks), kus tal jäi suu lahti – on see võimalik, et sellises kohas on terve suur saalitäis Matisse’i!

Eestis kuuldi Picasso nime vast alles 1930. aastatel. Kubismi tekke ajal oli Pariisis suur eesti kunstnike koloonia, kuid pole olnud kuulda, et keegi oma mälestustes kedagi Picassot maininuks.

Nõukogude ajal juleti Picassot näidata tänu tolle kommunistlikele vaadetele, kuigi tema kunst ei sobinud sotsialistliku realismi doktriiniga. Kes ei mäletaks tema kuulsat rahutuvi. Meile, noortele kunstiajaloolastele oli kirjutamata kohustus vähemalt korra käia Leningradis või Moskvas, kus sai hea ülevaate varasest modernismist. Seda enam, et tudengipiletiga sai kupees sõita sinna kahe ja poole rubla eest.

Miks võttis Picasso klassikuks saamine ja tema tuntus väljaspool Pariisi nii kaua aega? Mitmel põhjusel.

Picasso hakkas isa juhendamisel varakult joonistama. Ta on ise öelnud, et polegi teinud tüüpilisi lastejoonistusi: „Lapsena joonistasin nagu Raffael, kuid kogu ülejäänud elu õppisin joonistama nagu laps.”

Juua põlevat petrooleumi

Helsingi näituse ehk kõige huvitavam osa on mulle (kes ma olen lõputult näinud tema kunsti alates kubismist) just varasemad tööd juba 19. sajandi lõpust. Siin võime näha mõjutusi ekspressionismist. Edasi tulid nn sinine ja roosa periood, mõjutusi sai ta kindlasti 1905. aastal furoori tekitanud fovistide väljatulekust. Tegelikult olid foovid juba varem Pariisi avangardsetes kunstiringkondades tuntud tegelased.

1907. aastal toimus plahvatus. Picasso maalis 20. sajandi moodsa kunsti üheks ikooniks saanud „Avignoni naised”. Isegi tema sõber George Braque ütles, et seda maali nähes oli tal tunne, nagu ta oleks põlevat petrooleumi joonud. Maal ise on New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumis, Helsingis saab näha ühte figuuri eeltööna suurele maalile, mis oli kubismi alguseks. Kunstiteadlased on arutanud, et kui poleks sellele Picasso maalile järgnenud kubismi, oleks seda peetud kunstiajaloos mingiks diletantlikuks veidruseks.

Loe veel

Läks aga teisiti. On kunstivoole, mis tekivad nagu iseenesest, kuna mitmel pool ringlevad kunstnike peades üksteisest sõltumatult samad ideed. Me ei tea, kes on sellesama fovismi looja, kuid me teame, kes on kubismi autor. Koos Braque’iga viisid nad kubismi algul analüütilise, seejärel sünteetilise kubismi staadiumisse. Mõlemast neist on Helsingi näitusel suurepäraseid klassikalisi näiteid.

Esimese maailmasõja ajal jäi Picasso Pariisi. Rahvuspatriotismi vaimus hakati sõimama kubiste, kuna kubismi peeti juutide ja võõramaalaste vandenõuks prantsuse kunsti traditsioonide vastu. Picasso tõmbus tagasi. Siit tulebki otsida tema nn antiikse perioodi algeid. Tekkis vastandus ladina ja germaani kunsti vahel.

Picasso näitas ka oma oskust joonistada ja maalida ülima realistliku täpsusega. Olgu selleks tema esimese naise Olga portree 1918. aastast. Seevastu oma ei tea mitmenda naise Jacqeline’i portree (mis ehib näituse kataloogi kaant) on ikkagi kubistlikus laadis.

Kes tunnevad huvi suure kunstniku eraelu vastu, võivad lugeda ka eesti keeles ilmunud Francoise Gilot’ ja Cartlon Lake’i raamatut „Elu Picassoga. Küm-me aastat armastust”.

Picasso oli geenius. Eestis on vaid mõni üksik tema töö mõnes erakogus. Jääb mõistatuseks, miks ei omandanud ükski muuseum omal ajal tema töid. Kas või mõne keraamilise vaasi.

Kui Picasso hakkas oma diletantlikul moel keraamikaga tegelema, põlastas üks kriitik: „Nii võib igaüks mökerdada sellise plönni ja torgata mustriks sisse oma näpujäljed”. Picasso vastas: „Jah, võib küll, kuid „Picasso” võin alla kirjutada vaid mina.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare