PIGI PIIRAKAS: Piibujutt on meeste jutt
Tubakate taimeperekonnas on ERM-i andmetel 40 erinevat liiki, millest üks levinumaid on virgiinia ehk türgi tubakas (Nicotiana tabacum), mille ajalugu suitsetamisvahendina ulatub tagasi maajade kultuuri, kus tubakat kasutati põhiliselt religioossetel eesmärkidel.
Piibusuitsetamise komme jõudis Eestisse 17. sajandil. Esimesed säilinud piibud olid savist, kuid enamasti kasutas eesti maamees puust piipu. Koos piibutamise kombega kujunes välja ka piibumeistrite elukutse. 19. sajandil valmistati Võrumaal Haanja vallas palju piipe, mida turustati nii siin kui ka Venemaal ning millega seoses võime rääkida Haanja piibutüübist.Tubakat hakkasid leidlikud eesti talupojad ERM-i andmetel varakult ise kasvatama. Kasvatati nii mahorkat (Nicotiana rustica) kui ka virgiinia tubakat. Hiljem tõrjus esimesed sordid välja ”austria kollane” (mitte segi ajada kartulisordiga ”Jõgeva kollane” – toim.), mis toodi siia Vene tsaari soldatite poolt kuskilt Balkanimaadest ja mis kujutab endast kollaseõielist türgi tubaka liiki.
Vanarahvas räägib, et piibujutt on asjalik jutt. Kahjuks on piibusuitsetamise traditsioon jäänud sigaretisuitsetamise traditsiooni varju ning neid, kes aeg-ajalt piibu süütavad ning lõhnavaid suitsupilvi lae poole puhudes endasse süüvivad, on üsna vähe. Samas – olgem ausad – suitsetavad Eestis umbes pooled täiskasvanud meestest, enamasti sigarette. Tervist kahjustavad nad mõlemad, aga piibul on siiski mitmeid eeliseid. Milliseid ning missugune on üldse Eesti piibukultuur, käis City uurimas.
Big Ben on piipude kuningas. Tartu TRC Tubaka tubakatoodete müüja Tea Rauzeri sõnul lähevad tänapäeva piibuostjatele enim peale kõverad ”meremehepiibud”, mida tuuakse sisse Hollandist. Kvaliteedimärk (ja kõrgem hinnaklass) piibunduses kuulub Hollandi firmale Big Ben. ”Mida suurem firma ja mida rohkem kogemusi, seda kallimad asjad. Nagu spordiriietegagi,” ütles Rauzer.
Tubakapoest ostavad piipe müüja sõnul piipe ja piibutubakat enamasti ”tõsised meesterahvad”. Müüja arvates pole piibukultuur varjusurmas, pigem on viimase viie aastaga piibutamine just rohkem moodi läinud.
Tartu kesklinnas asuva tubakapoe klientide hulka kuulub nii ülikooli õppejõude kui ka tudengeid. Ülikooli peahoones resideeruvatele tudengitele pole kindlasti võõras hoones aeg-ajalt lehviv meeldiv kirsitubakalõhn. Meeldiva lõhna tõttu andestab suur osa üliõpilasi piibutavale professorile isegi selle, et peahoones on suitsetamine tegelikult keelatud.
Tea Rauzer kinnitas, et piipe soovivad ka tudengid. Mõistagi odavamaid. ”300-kroonised piibud läksid väga hästi ja kiiresti, nüüd on ainult 500-sed jäänud,” rääkis müüja. Lisaks kuulub piibutajate hulka ka kunstnikke, Saksa ja Soome turiste ja teisi ”tõsiseid meesterahvaid”. Piipude hinnad ulatuvad tubakatoodete poes 330-st 1280 kroonini. Viimane olnud ”pärlikestega ilueedide piip”, mis rändas kaasa ühe turistiga.
Üsna mitmekesisest tubakavalikust eelistavat kliendid Rauzeri sõnutsi Originaalset Valikut ja Kalamehe Armastust (et tubakatoodetele mitte reklaami teha, tõlkisin siinkohal kaubamärkide nimed eesti keelde – toim.). Mõlemad on tumedad ja puhtad tubakad. Aromatiseeritud tubakatest ostavad piibutajad kirsi- ja vaniljetubakat. Saadaval on ka vanilje-mango, kirsi-viski, puhta viski ja shampanjamaitselised tubakad.
”Piipu peab puhastama ja kuivas hoidma,” rääkis tubakamüüja tobi eest hoolitsemisest. Küsimuse peale, miks peaks üks eesti mees piipu sigarettidele eelistama, vastas Tea Rauzer nii: ”Piip on puhtam, sellest ei tõmba nii palju tõrva sisse kui sigarettidest. Piip nõuab oma rituaali, erilist õhkkonda. Piipu suitsetatakse vähem: tänaval ja autoroolis seda ette ei pane.”
Vespiibud ja kanepipiibud. Tubakapoes müüakse ka vesipiipe ja kahtlaseid väikse kahaga piibukesi, millesse oletatavasti küll kuigi palju tubakat ei mahu. Kas tegu on kanepipiipudega, müüja täpsustada ei soovinud.
Vesipiibud tuuakse tubakapoodi Indiast. Müüja sõnul leidub ka neile, mõnevõrra kallimatele piipudele, ostjaid. Vesipiibu sisse pannakse aromatiseeritud vedelik, mis jahutab maha sealt läbi tõmmatava suitsu. Nii pole suitsetaja kurgul hõõguvat tubakat tõmmates kuum ja ebameeldiv.
Tartu alternatiivpoe ”Ruum” müüja asendaja Piret, kes oma perekonnanime öelda ei soovinud, arvas, et piipudel on ostjaid küll. Ostetavat nii väikseid kui ka suuremaid väikse kahaga piipe ning ostjad olevat noored inimesed.
”Kanepi suitsetamiseks ilmselt,” vastas müüja küsimusele, milleks neid väikseid piipe tarvitatakse. Seda miks kanepipiipude levitamine legaalne on, kuigi kanep on narkootilise ainena Eestis keelatud, asendusmüüja kommenteerida ei osanud. ”Palju on müstilist Eesti vabariigis,” arvas ta elutargalt.
Kaup Nepaalist. Odavaim Ruumis müüdav piip maksab 24 krooni ning kalleim vesipiip 1900. Vesipiipe Piret müünud ei pole. Enamus Ruumi kaupa pärineb kaugest ja eksootilisest Nepaalist.
Kuid tagasi Eestisse. Toitlustusteenindaja kutset õppiva Urmo Karusoo (20) sõnul suitsetab ta piipu nii meeldiva lõhna kui ka nikotiiniannuse pärast juba poolteist aastat. ”Saab sigarettidele vaheldust ja parem maitse on ka,” rääkis Karusoo.
Maitse poolest eelistab Karusoo kirsitubakat. Vaniljetubakal on nooruki väitel hea lõhn, kuid nigel maitse. Noormees nentis, et piipu on odavamgi suitsetada kui sigarette, üks pakk tubakat võib pidada vastu nädalaid. ”Pealegi on piibutubakas parema lõhnaga, ei jäta suitsuhaisu,” nentis Karusoo.
”Vahepeal lihtsalt ajad juttu ja paned piibu hambu,” kommenteeris noormees oma piibusuitsetamisharjumusi. Seda, et paljud noored suitsetavad ja just sigarette, põhjendas piibutaja noorte inimeste sooviga vanem välja näha ning sigarettide parema kättesaadavusega.
”Oma esimese piibu sain venna käest. Ma ei mäleta milline ta välja nägi, aga tubakat mahtus palju sisse,” naeris noormees, lisades, et praegu suitsetab ta odavat maisipiipu.
Urmo arvas, et kui ta saaks endale kallima ja korralikuma piibu muretseda, jätaks ta sigaretisuitsetamise sootuks maha. ”Eestis on sigaretisuitsetamise kultuur nii kõrgelt arenenud, et piibukultuurile ei jätku ruumi,” ütles ta lõpetuseks.
Suitsetamine on siiski üks inimkonna tervistkahjustavamaid hobisid. City käis korraks ka Tartu Ülikooli hematoloogia-onkoloogiakliinikus, et saada teavet suitsetamise kahjulike külgede kohta. Arsti jutule jäi Cityl pääsemata, sest vähikabineti ooteruum on rahvast pungil täis. Eks seegi ole fakt.
