„Pihtimus”. Ilusa kooriku all ei pruugi olla ilus sisu

Mängufilm „Pihtimus” uinutab alguses aeglaselt kulgeva tempoga, kuid pakub lõpus huvitava pöörde.

Zaza Urušadze uus mängufilm „Pihtimus” viib vaataja Gruusia kauni looduse rüppe. Ilusad maastikukaadrid ja aeglaselt kulgev tempo tekitavad mõneti tunde, et filmis ei toimugi eriti midagi. Tegelased kohtuvad, räägivad juttu, ajavad igapäevaseid asju. Ometi hakkab lugu väikeste vihjete kaudu hargnema ja maalilise külaelu taustal tuleb ilmsiks käärimine. Sinna jõudmine võtab ehk liiga palju aega, ent lõpp on vahest liigagi järsk.

Loo peategelane isa Giorgi saabub abilisega väiksesse mägikülla vaimulikuks. Ta hakkab inimesi kirikusse meelitama, näidates külarahvale hingepuhastavate jumalateenistuste kõrval õhtuti filme. Pärast esimest filmi „Some Like It Hot” selgub, et kohalik muusikaõpetaja Lili sarnaneb filmistaar Marilyn Monroega. Peagi Giorgi ja Lili teed ristuvad. Vaimulik tunneb kauni naise vastu sümpaatiat ja sammhaaval muutub sümpaatia kiindumuseks. Seda on filmis sujuvalt ja hästi kujutatud: ühelt poolt ei suuda Giorgi eemale hoida, teisalt on tal tugev enesekontroll, mis ei lase piire ületada.