Piiks-piiks: „Ma armastan sind!”
Meie – minuvanuste põlvkond – oleme infoühiskonna immigrandid. Me ütleme, et me „käime internetis”, ja eristame selgelt nii-öelda päris- ja internetimaailma. Ning meie kõrval on inimesed, kes on sündinud infoühiskonda ja kelle jaoks nende maailmade vahel puudub piir. Nad on seal, 24 tundi mõlemas maailmas korraga ja nendel maailmadel tõepoolest puudub piir. See on viinud sinnamaani, et näiteks Inglismaa kooliõpetajad instrueerivad klassiekskursioonide eel lapsi, et nende mobiiltelefonid ei pruugi neile edastada samu teenuseid kui kodus või halvimal juhul üldse mitte toimida. Õpetajad hoiatavad lapsi, et nad ei läheks paanikasse või endast välja, kui see juhtub: kui asjad, mis on inimesega ööpäev ringi kaasas, kõige lähedasemad partnerid elus, lakkavad suhtlemast.
Kommunikatsioonikanalite paljusus on kindlasti seotud ka kommunikatsioonivahendite tehnoloogilise determinismiga. On teooriaid, mis väidavad, et ainult tehnoloogia areng ja ligipääs tehnoloogiatele määrab meie tuleviku kommunikatsioonivõime. Arvatakse, et näiteks mida paremad ja kiiremad on internetiühendused, seda edukamad ollakse. Seejuures pole infoühiskonnas kasvanud mitte niivõrd avalikul kommunikatsiooniväljal toimetamine, kuivõd personaalne kommunikatsioon – kui palju me suhtleme oma lähedastega, kasutades mobiiltelefone, või kui lihtne on meil mitte kohtuda inimestega silmast silma, kasutades selle asemel lihtsalt mõndasada tähemärki.
Isikliku kommunikatsiooni kasv
Praegu tehakse seda kas 160- või 140-tähemärgiliste sõnumitega, aga järgmine tasand on juba ping communication – kasutatakse väikseimat infohulka, mida on võimalik edastada. Tulevikus me lihtsalt pingime oma sõpru, saates sõnumeid „ma tean sind”, „sa oled mul meeles”, „ma mäletan sind”. Ja rohkem polegi vaja. Inimene, kes saab selle teate, on emotsionaalselt rahul, tunneb, et tema peale mõeldakse, teda peetakse tähtsaks – isegi kui see võib olla automatiseeritud teade, iga nelja tunni tagant.
Kui Euroopas uuriti 16–25-aastasi noori ja küsiti: millise kommunikatsioonikanali kaudu öeldi teile esimest korda: „Ma armastan sind” – mis kanali kaudu esimest korda armastust avaldati –, siis domineeris SMS. Enamiku elu esimesi tundeavaldusi on noored tänapäeval saanud või ise edasi andnud
SMS-i kaudu. Kuid kanali valikust palju olulisem on see, et kui noortelt küsiti, mis tunne neil pärast esimest armastusavaldust oli, siis kõik vastasid, et tunne oli fantastiline, tõeline.
Seega võiksime öelda, et SMS oma võimaluste ja tähemärkide arvuga on piiratud kommunikatsioonikanal, aga neile inimestele ei lähe see teooria korda – sest selle vahendusel edastatavad tunded on päris. Personaalse kommunikatsiooni maht kasvab veelgi. Praegu on juba 40% Skype’i vahendusel tehtavaid kõnesid videokõned ja videoklubikõned, kus on koos mitu osapoolt.
Samas on kõik taandatav kahe inimese või ühe grupi vahelisele suhtlusele, mis leiab aset eri kanaleid pidi, millest kõik nõuavad tähelepanu ja seda maksimaalselt 24 tundi ööpäevas.
Vastused ja sõnumid on järjest lühemad ning pealiskaudsemad, sisaldades üha enam väljendeid, mis ajavad emakeeleõpetajaid närvi: krt, LOL jpt. See pole tahtliku risustamise küsimus, vaid nii saab konkreetset sõnumit edastada piisavalt kiiresti.
Kiirus ei mõjuta sisu
Märgisüsteemide paljusus on kindlasti eraldi teema: mida tähendab miski kellegi jaoks Eestis, Rootsis, Ameerikas, Ida-Aasias või mujal. Noortel, kes on infoühiskonda sündinud, on kommunikatsioonivaldkonnas sama märgisüsteem olenemata kultuuri- ja riigipiiridest, kuid neil puudub ühine märgisüsteem oma vanematega või samas kultuuriruumis elanud vanemate põlvkondadega. Seega ei aita tänapäeva kommunikatsioon kaasa oma varasemale eesmärgile ehk samatähenduslikkuse loomisele: neid tähendusi on palju ja neid tekib aina juurde ja juurde.
Õppimisvõimest rääkides tuleb tõdeda, et kõik institutsioonid on olnud halvad õppijad. Miks? Väidan, et institutsioonid on loonud kunstlikult needsamad kommunikatsioonipiirid: kes tohib kellele mida ja mis kanali kaudu öelda. Monopol ja informatsiooni jagamine on iga organisatsiooni jaoks halvim: ebaõnnestumine terviklikus kommunikatsioonipildis on juba ette määratud.
Parimad ja edukamad ongi ehk hoopis omaalgatuslikud ja isetekkelised struktuurid, kes suudavad hästi suhelda ja infot edastada niikaua, kuni nad formaliseeruvad.
Infotehnoloogia vallas oleme harjunud paljudele uutele nähtustele või toodetele üle reageerima – kui turule ilmub mingi uus toode, siis öeldakse, et see loob kogu maailma uueks, mitte miski pole enam endine. Hindame seda lühiajalist mõju üle, kuid samal ajal kipume pikaajalisi mõjusid alahindama.
Piire ületav kommunikatsioon on valdkond, mida oleks vaja sügavamalt uurida.
