Pikk tee Riiast harvesterini. Aastapäevalavastuse üksmeelselt üksmeeleta ülevaated

 (5)
Sama vastakalt nagu suhtuti Tiit Ojasoo valimisse EV 100 etenduse lavastajaks, hinnatakse praegu ka tema töö kunstilist tulemust.
Sama vastakalt nagu suhtuti Tiit Ojasoo valimisse EV 100 etenduse lavastajaks, hinnatakse praegu ka tema töö kunstilist tulemust.Foto: Priit Simson

Teoreetiliselt võiks aastapäevalavastuse puhul kasutada aastast olenemata kasvõi etteantud blanketti, mis sisaldaks lausekatkeid nagu „Kas siis selle maa keel laulu tuules ei või...”, „Quo vadis...?”, „Tuli, nägi, võitis...”, „Ükskord me võidame niikuinii...”, „Eestile elatud elu...”

Ja küllap kõik kehtiks. Mingit konsensust ei ole aastapäevaetteaste jaoks kunagi olnud ega saakski vist olla. Esiteks on kriteeriume üksjagu: iga vaataja isiklik maitse, aja- ja asjakohasus, toon (kas rukkililled ja rahvusromantika või mõõdukas kriitika ja uuenduslikkus). Sel aastal trügisid kunstilise taseme kõrval uustulnukana tõepoolest võimsalt esile ka eetika ja õiglustunne, lavastusmeeskonna valikuga laiema ühiskondliku sõnumi andmine.

Tegijatele jällegi on selline projekt ühelt poolt suur au, tunnustus, võimalus teostada projekt tavapärasest märksa suurema eelarvega. Teisalt oli see ka tohutu töömahuga ettevõtmine ja pole just palju kohti, kus iseennast seataks sihtmärgiks niivõrd rohkele kriitikale. Ei ole lavastust/filmi, mida näeks korraga rohkem Eestiga seotud inimesi. Ega ole ka lavastust/filmi, mille sihtgrupiks peaksid ideaalis olema kõik siin elavad inimesed kõikidest ühiskonna- ja vanusegruppidest.

Ent lõpuks on hea meel, et Eestis on asjad nii hästi, et saame endale lubada sedavõrd jõulist keskendumist aastapäevalavastuse analüüsile.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare