Pildikesi suure sugumürsu elust

Toomas Verrev kirjutas raamatu, mille peale enamik naisi ”öäk” teeb

Kui naistekas peaks olema midagi roosalt ja läägelt romantilist, siis meestekas ilmselt peaks käima ohjeldamatu seks, joomine ja rock’n’roll.

##Noore ambitsioonika kirjaniku Toomas Verrevi “Margot” on just nimelt meestekas või poistekas või noortekas.

Kui Kaur Kender on Jeesus Kristus mõne noore filoloogiharidusega eestimehe kirjandustaevas, siis Verrevi puhul on tegu vähemalt ausa evangelistiga. Ajakirjade Maaja ja Saladused parimaid traditsioone järgivad seksisüžeed ning Kenderi või Charles Bukowski stiilišnitid – ja ongi koduste vahenditega konstrueeritud novellikogumik kui Toomas Verrevil.

Seks igal leheküljel

Kusjuures ei saa mainimata jätta, et puhas seks jõuab kätte teose esimese lehekülje neljandas lõigus. Ja siis igal (vähemalt teisel) leheküljel. Muidu peaks ju vaene lugeja kepikohti nagu rosinaid noaga taga ajama, aga selle teose juures võib noa rahulikult lauale jätta – rosin rosinas kinni. Eriti muljetavaldav on seks bussipeldikus pahade päevade ajal. Sellist naturalismi kohtab meie kirjanduses harva.

Kui Bukowski on nimikangelane rõve joomarist vanamehenäss ja Kenderil mõni kapitalismikauboi, siis Verrev valib intelligendi. Mitte pesemata, haiseva ega sisselangenud kanarinnaga, vaid esteedi, hästilõhnastatud, hästiriietatud, sportliku, ihara, targa, snoobi, testosteroonist pulbitseva üliinimese. Magistrant. Õppejõud. Üliõpilane. Boheemlane. Gigolo. Vähemalt enda arvates.

Pealkirja “Margot” alla märgitud “pildikesi päälinna intelligendi elust” viitab kui just mitte Bornhöhe, siis vähemast mõne sama masti mehe tasemele. Dekadentsile. 1920-ndatele aastatele. Kohati vilksatab ka teatud härrandlikkust – tsitaate Talvikust, bernardkangrolikke ülistusi daamidele ja preilidele (sic!), laulule, sõpradele ja buršivaimule. Ladinakeelseid tsitaadikesi ja ohjeldamatult sovetskoje šampanskojet segamini rohkete spermapursete ja kaaviariga. See härrandlikkus on kohati nagu DDR-postsovetlik, mitte mitu põlve kantud.

Ehkki kohati nooruslikult naiivne, on selles kõiges mingit stiili ja pauerit. Võib-olla just seesama nooruslik jõud, millega elumeest kehastatakse. Kahesõnalised laused. Sõnamäng.

Ilmselt tekib meie kirjanduspilti verevaeste häbelikest videvikuloomakestest intelligentide kõrvale hulgaliselt elukunstnikest kirjanikke. Mõtteterenduste vahele pahvakas viskilõhna ja naturalismi.

Romaani süžee on lihtne – verisulis akadeemiline mees reisib bussiga Peterburi. Sõbrad, kolleegid, kaunid naised, ohjeldamatult alkoholi. Metsik Aasia, kirjutab kirjanik Peterburist.

Nii lihtne see ongi, tuleb üllatusega nentida. Sõidab kõige euroopalikumasse vene linna ja teeb sellest kohe märatseva metslaste maa. Ja unistab piiripunktis sellest, kuidas eestlaste küüditamishirmud naissoost jämedale piirivalvurile ajju keppida.

Esteet olemine seisneb jälle selles, et mees on uhke, kuna ta pole kunagi pühkinud sitast tagumist poolt millessegi muusse kui tualettpaberisse. Et käib enne pummeldama hakkamist jooksmas. Et valib pintsakut ja lipsu. Et lõhnastab end Chanel Egoisti Platinumiga.

Naised Verrevi romaanis kuidagi hämaralt kirjeldatud – vanemad, rikkamad, dĻiipidega, majadega blondiinid sigaretipitsi ja nahkmantliga. Tavaliselt on neil treenitud tagumikud, ilma triipudeta solaariumipruunid kehad, korralikud intiimsoengud tuttidel, neile meeldib suu- ja anaalseks. Üks rumalavõitu sinisukast abielunaine, vene rikkuri südamlik emand, välismaale ruttav tudengineiu, ületöötanud ärinaine kauni tutisoenguga. Pigem naised pornofilmist, kui elavad isendid. Neil pole märkimisväärselt mõtteid või tundeid, pigem on nad saakloom ja trofee korraga.

Kirjanikuks uusaastaööl

Verrev ütleb oma kirjanikuks saamise kohta lihtsalt. Uusaastaööseks sattus ta majja, kus olid kaks raamatut: Kender ja Kõusaar. Siis jõudis Verrev arusaamisele, et kui need kaks on kirjanikud, miks siis mitte tema. Ja nii ongi kirjanduspildis Verrev ja tema romaan. Väga maitsekalt kujundatud teos kusjuures. Kindlasti mitte vähemenukas. Ja annaks jumal, et mitte inimeste lihtlabast maist olemust ja müügiedu silmas pidades kokku konstrueeritud mõttemäng.

Kusjuures kirjastaja on Kerttu Rakke ja kirjastus Kadikas. Kas mitte Rakke ei öelnud, et tema end kirjanikuks ei pea, pigem ausaks naistekate ja tarbekirjanduse tegijaks? Nüüd on ta oma firma tooteportfelli täiendanud ürgsest mehelikkusest punguva rõlge meestekaga, mille peale enamik naisi ilmselt “öäk” teeb. Tahaks näha Verrevi meestekat kümne aasta pärast, kui kõrvus möllav testosteroon enam mõtteid ei varjuta. See võiks päris huvitav olla.