Pilet mustvalgesse paradiisi ehk sügismood

Juuli alguses toimuv Pariisi kõrgmoe nädal annab disaineritele võimaluse väljendada end kõige pidulikumal moel ning vaatajaile võimaluse pageda korraks argihallusest.

Kõrgmoe nädal Pariisis ei ole enam nii särav ja suurejooneline ettevõtmine, kui see oli veel viie aasta eest. Osa moemaju on loobunud luksuslike kollektsioonide loomisest ning teised on esitluste vaatemängulisust kõvasti vähendanud.

Nii otsustas Diori moemaja, mis on alati paistnud silma pillavate moevaatemängude korraldamisega, näidata sel korral oma kollektsiooni ilma ekstravagantse lavakujunduse, kullavihma ja elus muusikata – näidata asju umbes nõnda nagu pool sajandit tagasi: on modellid, publik ning mõned klassikalised lilleseaded ruumi kaunistamiseks. Ei midagi üleliigset.

Kuid õnneks ei tähenda kitsad ajad loovuse tiibade kärpimist. Muinasjutt, mida disainerid kõrgmoe kaudu jutustavad, saab rasketel aegadel pigem tuult tiibadesse. Haute couture annab võimaluse kas või korraks pugeda maailma, kus on au sees klassikalised ilukaanonid ning argihalli unustamine. 

Armani Privé

Giorgio Armani kollektsiooni muusaks oli sel korral äratuntavalt Victoria Beckham – kõik modellid olid saanud endale lohaka poisipea à la VB. Kollektsiooni märksõnaks olid 40-ndate ekraanikangelannad ja pükskostüümid, mis üldse nautisid moenädalal vaikset tagasitulekut – taas märk praktilistest aegadest.

Tavapäraselt mängis Armani ülima tundlikkusega mustade-valgete-hallide-hõbedaste paletiga, minemata seejuures kordagi liiga jõuliselt pidulikuks. Kõik oli kerge elegantsi pitseriga ja mõnusalt lohakas.

Chanel (–1–)

Chaneli moemaja disaineri Karl Lagerfeldi viimane kõrgmoe etendus jaanuaris oli lüüriline vaatemäng vaid valgetes toonides. Sel korral oli rõhk mustal ning üldmulje oli range ning kergelt tagasi hoitud. Hiiglaslike N° 5 pudelite vahel liikusid surmtõsised modellid kleitidega, mille jõud tuli peamiselt graafilistest proportsioonimängudest. Kohati sekka ka androgüünsemaid look’e ja mõned elektrilised punased-sinised satiinkangad.

Christian Lacroix (–2–)

Kriitikutelt parimad punktid saanud Lacroix’ etendus oli emotsionaalselt laetud ja tehniliselt ületamatu. Mängule lisas dramaatilisust, et selline tehniline kõrgpilotaaž oli saavutatud hoolimata moemaja töötajate vallandamisest ja materjalikulude kärpimisest. Isegi modellid said etenduse eest vaid Prantsusmaa seaduses kehtestatud 50-eurose miinimumtasu.

Moeloojale iseloomulikud baroksed mängud olid sel korral tõesti palju vaoshoitumad ja dramaatilisemad, nurgeline siluett oli täidetud peamiselt musta, halli või öösinisega.

Dior

John Galliano inspiratsioon selle kollektsiooni loomiseks oli eriline – juhuslikud snapshot’id Christian Diorist tööhoos. Seega olid laval kleidid, mis tundusid jäljena protsessist – poolikud drapeeringud ja läbipaistvad alusseelikud. Kuid tugevalt vöötatud piht ja kübarad tegid üldmulje ülimalt elegantseks — 50-ndate Diori new look mõjub ka 21. sajandil. Ning taas sekundeerisid muidu peamiselt mon­o­kroomsele paletile üksikud tõeliselt puhtad puuviljatoonid laimi­rohelisest kuni vaarikpunaseni.

Givenchy

Disainer Riccardo Tisci vormikeel on võrreldes teiste kollektsioonidega palju lähemal tänavamoele ning seeläbi ka värskem ja täna­päevasem. Nii said kerged põhja-aafrikalikud etnovihjed hoopis futuristliku suuna. Kohustuslikku musta ja valget vääristamas hiiglaslikud kullatud metallist detailid.

Jean Paul Gaultier

Sarnaselt kõigi teiste kollektsioonidega domineeris ka Gaultier’ loomingus must värv ning Hollywoodi kuldaja kangelannad. Kuid erinevalt teistest ei olnud ta valinud vaid ühte ajastut või muusat – krambivabalt vaheldusid 20. sajandi eri kümnendid ja tekitasid omavahel kõige veidramaid kombinatsioone. Gaultier’le iseloomulikult oli laval ka naissõdalasi, luksuslikke mantleid ja smokinguid. Ning isegi mõned pesukorsetid, mis meenutasid väga tema disaine 90-ndate alguse Madonnale.