Mingi literatuurse hoovuse kindlateks laineteks või etappideks jagamine kätkeb endas teadagi tendentslikkust, kirjandusteaduslikku käsikiimalust. Samas on süsteemid nüüdses infouputuses ka tarvilikud, kuidagi tuleb elus ja kirjanduses orienteeruda. Irina Skoropanova püüdlus jaotada vene post kolme laineharja on üldjoontes õnnestunud, nii võidakse seal rahvuslikku postmodernismi käsitleda veel pikka aega.

Esimese laine mehed Terts-Sinjavski, Bitov, Venedikt Jerofejev ulatuvad oma tegevuse ja mõjuga ka teise lainesse, mis ajaliselt langeb 1970-80–daisse aastaisse. Oluliseks kujuneb näiteks Venedikt Jerofejevi näitemäng "Walpurgi öö ehk Kommodoori sammud" (1985), omamoodi sovetlik sabat, nõukoguliku satanisimi karnevaliseeritud etendus. Teise laine tegijad Jevgeni Popov (1946) ja Sasha Sokolov (1943) jätkavad esilaine maskimängu, autor on nende jaoks jätkuvalt geenius-kloun, samas leides selles mängus uusi modifikatsioone. Skoropanova kirjutab, et kui Abram Terts oli erudiit-bandiit, Venitshka Jerofejev erudiit-hulluke, Brodski oma sonettides geenius-pajats, siis Popov pakub end välja kui erudiit-grafomaan ja Sokolov kui esteet-infantiil.

Ent vene postmodernistlikku esteetikasse tõi teine laine ka uued tüüpmõisted, näiteks skisoanalüütiline ja melanhoolne postmodernism. Skisoanalüüsiga on eeskätt ühendatud Vladimir Sorokinit ja Viktor Jerofejevit.

Vladimir Sorokinist kõnelen teatud nostalgiaga, sest Sorokin (s.1955) oli esimene, keda ma teise laine posti-poistest kümmekond aastat tagasi lugema trehvasin. Siis mõjusid ta tööd küll ergutavalt.

Pioneer ja porno

Sorokini lemmikmeetodiks on imiteerida absoluudi piiril sotsrealistlikku stilistikat, jäljendada äravahetamiseni sarnaselt tollaseid tuntud temaatikaid ja zhanre: sõjakirjandust, tööstusromaani, külaproosat, geoloogi-romantikat jne. Enamiku tema juttude algus ongi sotsrealismi ülimalt täpne jäljendus, ent loo teises pooles kargab autor äkitselt vapustavasse absurdi, naturalismi, pornograafiasse.

Näiteks on tal lugu nimega "Vaba tund". Jutu hakatus järgib hoolikalt nõukogude koolikirjanduse malle ja leksikat: ülekätte läinud pioneer Serjozha Tshernõ-shov teeb ulakusi, õppealajuhataja Zinaida Mihhailovna kutsub poisi oma kabinetti, noomib teda valjult : kuidas sa küll võid nii, ise veel pioneer. Selgub, et poisi lemmikhuligaansuseks on kergitada tüdrukute seelikuid. Kas sind huvitab, mis on seelikute all, pinnib pedagoog. Poiss on sunnitud õpsi rünnakute all pelglikult tunnistama, et teda tõesti klassiõdede seelikualune huvitab.

Õps keerab kabinetiukse krõpsti lukku, kisub seeliku üles ja pesupüksid maha ning hakkab häbist hulluvale poisikesele demonstreerima oma suguelundite masinavärki. Poisil tuleb Zinaida Mihhailovnat manuaalselt rahuldada, õps vastab talle samaga. Pedagoog hoiab pioneeri erutunud tillikest peos ja selgitab, et see on veel liialt pisike-peenike, et tungida tema pühasse avausse.

Sugulise mõnu katkestab vaheajakell, kähku korrastatakse rõivaid, poiss annab pioneeri- ja õps parteilase ausõna, et juhtunust kõrvalistele ei kõnelda. Võetakse taas sisse pedagoogi ja õpilase formaalne vahekord.

Peale väikese shoki, mida lugu konventsionaalses lugejas pidi sigitama, annab muidugi otsida mitmeid metafoorilisi tagamaid. Lugu viitab inimloomuse tumedatele tungidele, mida sotsrealism iial ei käsitlenud, mis jäid nõukogude kirjanduse silmakirjaliku fassaadi taha. Allegooriliselt irvitab kirjanik pioneeriorganisatsiooni ja kompartei veresidemete üle, paisates need pornosse -- pioneer otse parteiüsasse tungima ei ulatunud, enne tuli tal läbida karastav komsomolietapp.

Ühiskondlik nekrofiilia

Sorokin on ise intervjuus Tatjana Rasskazovale jonnakalt kinnitanud, et ta on kirjanduses täiesti apoliitiline, väljaspool igasugust sotsiaalsust. Kriitikud enamasti nõnda ei arva. Näiteks kui kirjaniku tuntuim töö, romaan "Järjekord" avaldati 1983. aastal Pariisis, siis ruttasid sealsed retsensendid teoses kirjeldatavat järjekorra-situatsiooni käsitlema kui nõukogulikku fenomeni, sovetismi sümbolit.

Sorokini sõnade kohaselt huvitas teda aga järjekord üksnes ja ainult kui spetsiifilse teksti allikas, "polüfooniline monstrum" -- romaan on komponeeritud järjekorrasseisjate anonüümsetest dialoogikatketest.

Siit koorubki vene post-meeste sagedane paradoks -- ka kõige meeleheitlikum üritus end lahti kiskuda sotsiaalkriitilisusest, totalitarismi mõnitusest, soov olla vaid individualistlik tekstijünger, sõna-narkomaan, lõpeb ikkagi taas mingil kujul sotsiaalkriitikaga, totalitarismil tallamisega. Sedavõrd on vägivallaühiskond vene meelde ja keelde sissekasvanud, et kõik taandub tahestahtmata totalitaarse diktaadi jaatusele või eitusele.

Viktor Jerofejev (1947) tuli belletristikasse kirjandusteadusest (tema 1975. a. kaitstud kandidaaditöö teemaks oli "Dostojevski ja prantsuse eksistentsia-

lism"). Seepärast on märgatud tema huvi vene aja- või kirjandusloo tüüpmõistete, nagu "inimene rahva

seast", "vene liberaal", "rahvas ja võim", "kuritöö ja karistus" jne. vastu. Samas on teada ta kiindumus de Sadei ja Bataillesse, tema töödes möllavad sadomaso, nekrofiilia, äärmuslik erotism. Essees "Markii de Sade, sadism ja XX sajand" juhib ta tähelepanu sadismi ja nekrofiilia sidemetele, sellele on pühendatud ta jutustus "Tütarlaps ja surm". Tema teostes ei ole häid või halbu inimesi, kurjus peitub kõigis, sõltub, mil määral see võimule pääseb.

Kõiges selles ei ole midagi ju maailmakirjanduslikult uut, ent vene ühiskonna liikmena, kes väljunud just sajandeid kestnud vägivallast, kurjuse eetikast ja sotsiaalsest degratsioonist, on tema absurdatsioonidel naturaalset väge. Ta on öelnud hoiatavalt: "Inimese ülehindamine on inimkonnale ohtlik...". Sellest kostub hoolitsust inimkonna eest, seepärast lahterdataksegi Viktor Jerofejev posthumanistide kilda.

Vene posti teisest lainest oleks vaja käsitleda veel Mihhail Bergi (1952) ja Sasha Sokolovi peadpööritavatest keelemänge, fantasmagooriaid vene aja- ja kultuuriloo teemadel, ent need on tekstid, mida ümber ei kõnele, kalambuuride, neologismide, arhaismide pillerkaari on võimatu tõlkida, sellest saab osa vaid otse vene keeles. Päriselt jäävadki need tekstid muulasele tajumata-mõistmata.

Vene post on illusioonideta maailm -- nii arvavad nad seal ise. Minu meelest on aga just see illusioon. Ehkki purustatakse, killustatakse, detsentraliseeritakse jne. ennastunustamiseni, ollakse vene kultuuris, vene hinges ja vaimus päästmatult kinni. Muusa pole vene kirjandusest lahkunud, ainult nüüd ei naudita ta naeratust, vaid tungitakse pioneer Serjozhka Tshernõshovina talle seeliku alla.