Pillaja? Prohvet? Maagiline mängur igatahes!


[Artur Alliksaar. Päikesepillaja. Ilmamaa, Tartu 1997.]

Artur Alliksaare koondkogu "Päikesepillaja" ilmutamine Ilmamaa poolt on kahtlemata eesti luuleelu suursündmus.

Alliksaare suurt luuleraamatut on huviline juba ammu oodanud. Kuuekümnendate aastate boheemlaste kuninga luuletused on tänapäevasegi lugeja jaoks ehedad ja ärgitavad. Kevadel astus Tallinna vanalinna tänaval mulle ligi keegi tundmatu ekstaatiline noormees ja küsis, kas ma tean, millal ilmuvad trükist Alliksaare seni avaldamata luuletused. ütlesin, et minu teada on Runnel selle asja eest hoolt kandnud ja et Ilmamaa peaks raamatu varsti trükki andma. Noormees tahtis teada, kas ka mina pean Alliksaart prohvetiks. Vastasin diplomaatiliselt, et ka mina oleksin õnnelik, kui Alliksaart enam avaldataks ja hoomataks.

Prohvet või mitte, aga paljud tema luuletused on kuulunud ja kuuluvad praegugi mu lemmiklektüüri hulka.

On meeldiv, et koondkogu noor koostaja Urmas Tõnisson on osanud tähele panna nõukogude tsensuuri poolt Loomingu Raamatukogus 1968. aastal ilmunud kogusse "Olematus võiks ju ka olemata olla" tehtud kärpeid ja et "Päikesepillajas" on olulisi esmatrükis kaotsi läinud värsiridu ja luulelõike taastatud. Loomingu Raamatukogus ilmunud värsivalimiku toimetaja Lembe Hiedel on talle selle ülesande ka lihtsamaks teinud, sest kärbitud ridade asemele on ta omal ajal asetanud silmatorkavad tärnid väljavõtete tähistuseks.

1968. aasta väljaandes jäi Alliksaare tõdemus - et "ükski viisakas inimene ei jäta oma põhilisi ja paremaid patte teiste sooritada" ja et "ta teab, et ta on teistest loomaliikidest kõrgemal selle poolest, et täiendab eneses nende kõiki omadusi" - otsekui õhku ripuma. "Päikesepillajast" leiame aga omaaegse tsensori poolt kärbitud seletusegi (lk 87):

"(Loomad ei tohiks seda teada, sest neil alles puudub

trükikunst, fotograafia ja raadioside.

Ka ei ole neil korrektoreid, tsensoreid ega isega

propaganda peavalitsust.)"

Sama luuletuse 2. osa algul on koostaja taastanud toreda, omal ajal välja tsenseeritud hüüdlause: "Vähivägi, edasi, uutele võitudele!" (lk 88).

Ossip Mandelshtamile pühendatud luuletusest "Ei hävi mõte, varjav elu seemneid" jättis N. Liidu tsensor välja terve pika osa, mis algab järgmise mõttega: "Sa olid suur jõud ja need, kes sind lämmatasid, ei pingutanud ilmaaegu." "Päikesepillajas" on see lõik lk 84-85 kenasti taastatud.

Vähem on vedanud luuletusel "Prelüüd rüütlirüüs ehk Kui tülpid, ära tee väljagi". Lk 112 kohtame küsimust: "Kas ussid usuvad millessegi?" Kostmise koha peal on vaid tärn, aga enne omaaegset tsenseerimist seisis siin järgmine vastus: "Kui usuvad, siis on see igandlik viga/ ja nende pead peab kohe selgitustööga segi ajama".

On vist asjakohane paluda Artur Alliksaare sõpradel ja tuttavatel tähelepanelikult üle vaadata tärnilised kohad "Päikesepillaja" tekstides. Ehk oskab veel keegi taastamata tsensuurikärbetele osutada?

Väikesi faktivigu tuleb ette Arne Merilai huvitavas, kuid käsitluse poolest omajagu riskantses (aga polnud ju ka Alliksaar ise eales riskivältija!) järelsõnas. Näiteks pole Alliksaarega kokku puutunud ülevenemaalise seikleja Afanasjevi eesnimi mitte Pavel, vaid hoopis Platon. Kontrollimist vajab ka väide, kas Platon Afanasjev ikka tõesti kaebas Käbini kohtusse. Olen kuulnud versiooni, et see kohtussekaebamise jutt on väljamõeldis, mille abil KGB provokaator püüdnud vabamõtlejate hulgas populaarsust võita. Igatahes ei kuulu Platon Afanasjev ühte ritta Uspenski, Ahmadulina ja Brodskyga.

Alliksaare elu ja looming on aga nii mitmekesised ja küllastatud, et oleksin olnud äärmiselt imestunud, kui kõik see, mida "Päikesepillaja" sisaldab, oleks tundunud omas paigas olevat.

Paljud asjad, mis Alliksaarega seonduvad, pole vist niipea paikapandavad, kui nad üldse on.

Väikesed vead ei vähenda aga kuigivõrd mu heameelt "Päikesepillaja= üle.

Tegelikult pole Alliksaare luule silmadega lugemiseks. Kindlasti jõuab kätte aeg, mil seesugust luulet on helikassettidel ja CD-del rohkesti saada. Kindlasti hakkab Alliksaare looming ka heliloojate kõrvus aina kutsuvamalt kumisema.

Alliksaare aeg on tulekul, aga ta pole veel päriselt käes.

ANDRES EHIN

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare