Pille Epner: fookusesse tõuseb ruum majade vahel
— Pille Epner, miks valiti just „BUUM/RUUM” Eesti Berliini saatkonna 90 a juubelit tähistavaks ürituseks? Ja kuidas sai valitud toimumispaik?
— Kuna tegemist on meie Berliini saatkonna maja 90 a juubeliga, siis haakus arhitektuurinäitus teemaga kõige paremini ning Eesti arhitektide liidu näitus „BUUM/RUUM. Uus Eesti arhitektuur” oli parasjagu alustamas Euroopa turneed. Saksa arhitektuurikeskus DAZ Berliinis tegeleb uue arhitektuuri tutvustamise ja analüüsiga, seega sobis ideaalselt ka Eesti näituse eksponeerimiseks.
— Kuidas sakslased näituse vastu on võtnud?
— Arvustustest on veel vara rääkida, näitus pole kaua lahti olnud, kuid DAZ on lubanud meediakajastusel silma peal hoida. Kui toetuda suusõnalisele vastukajale, siis on vastuvõtt olnud positiivne, sakslased on nimetanud meie uuemat arhitektuuri värskeks ja kõrgetasemeliseks.
— Kui suure haardega on „BUUM/RUUM-i” turnee?
— „BUUM/RUUM” rändab aasta veel kindlasti, läbirääkimised käivad koos Eesti arhitektide liiduga mitme riigi arhitektuurikeskusega. Kõne all on olnud Moskvas, Inglismaa, isegi Hiina. Praegu valmistatakse Eesti arhitektuurikeskuse ettevõttel ette näitust Londoni NLA keskuses Londoni arhitektuurifestivali raames. Kuna festival leiab aset samal ajal Berliini näitusega, siis tuli Eesti arhitektuurikeskusel idee teha näitusest uus versioon – veidi äkilisema kujunduse ja kontsentreeritud sisuga. Näituse toimumiskoht Londonis garanteerib suure publiku – Eesti arhitektuuriga tutvuvad paratamatult kõik, kes otsustavad külastada festivali peamaja, sest näitus on üleval selle fuajees. Uuteks kujundajateks on Jan Tomson ja Indrek Sirkel.
— Kui palju Eesti arhitektuur üldse välismaal huvi äratab?
— Huvi Eesti kui arhitektuuririigi vastu on täitsa olemas. Valdkond, mida tihti kiidetakse, on meie eramuarhitektuur. Põllutäied kinnisvarakülasid ei üllata ühtegi eurooplast, küll aga asjaolu, et väga suur protsent Eesti tellijaid eelistab kataloogimajale arhitekti unikaalprojekti. Arhitekti usaldatakse ja eksperimenteeritakse palju ja julgelt. Nii tellija kui arhitekt on enamasti noored. Kõige enam hämmastabki välismaa kolleege Eesti arhitektide noorus – siinsetel 30-nestel on sama suur kogemustepagas kui Lääne-Euroopa 50–60-nestel arhitektidel. Kiire majanduskasvu aastatel lõid siinsed arhitektid oma büroo kohe pärast kooli lõpetamist ja said kohe ka hulgaliselt tellimusi. Nii on ka „BUUM/RUUM-i” näitusel julgelt üle poole objektidest 30-neste põlvkonna looming. See kui fenomen pakub huvi.
— Mil viisil saab üks väikeriik oma ehituskunsti n-ö transportida ja sel viisil reklaamida?
— Tuleb olla aktiivne suhtleja ja ennast maailma arhitektuurihuvilistele nähtavaks teha. Peale rändava „BUUM/RUUM-i” näituse on lähiajal plaanis veel mitmeid Eesti arhitektuurielu tutvustavaid sündmusi. Augustis Veneetsia arhitektuuribiennaalil eksponeeritakse Eesti eramuarhitektuuri, oktoobris tutvustatakse Eesti ehituskunsti Hiina EXPO-l, kavas on eramunäitus Glasgow’s. Ka arhitektuurimeedias on huvi Eesti vastu olemas. Eesti on tihti esindatud Euroopa uue arhitektuuri ajakirjas A10, kirjutajaks enamasti arhitektuurikriitik Triin Ojari. Inglise kuulus Wallpaper on tutvustanud mitmeid uuemaid objekte ning nimetanud Eesti noort arhitektuuri unikaalseks ja dünaamiliseks.
— Näitusel on esindatud ainult õnnestumised buumiaegses ehituskunstis. Miks?
— Jah, ühekülgset vaatenurka võib näitusele süüks panna küll, sest ilusate majade ja nende tekitatud kvaliteetse ruumi kõrval ja ümber ja taga asetseb buumimündi teine külg, paralleelreaalsus, mis on tekitatud konteksti ja tervikut tunnetamata ja inimese asemel kasumile mõeldes. Eesti arhitektide liidu tellimus oli aga seekord esindusnäitus lisaeesmärgiga tutvustada Eesti uuemat arhitektuuri välismaal ning arvati, et selleks otstarbeks sobiks paremini probleemivaba majanäituse formaat. Sellest tulenevalt tekkis optimistlik näitus, mis tõstab esile meie kohalikest kaootilistest oludest võrsunud nüüdisarhitektuuri positiivsema osa.
— Milline neist õnnestumistest on teie isiklik lemmik?
— Ühte sajast on raske välja tuua. Kõige terviklikum ja samal ajal endiselt arenev keskkond on muidugi Rotermanni kvartal Tallinna kesklinnas. Kõik seni valminud objektid on hästi isikupärased ja põnevad, aga mis kõige olulisem, majade vahele on tekkinud elu! Head söögikohad, mänguväljak, turg, Loovala... Arenguruumi on muidugi alati – võiks rohkem olla rohelust, vähem butiike ja ühendus ülejäänud linnaga, aga just seda tüüpi inimmõõtmelisest ja autovabast avalikust linnaruumist oli meil siiani kibe puudus.
Et mitte jääda Tallinna-keskseks, tõstaksin esile Salto arhitektuuribüroo projekteeritud Tartu kesklinna kooli juurdeehituse, ruumiloova ja mängulise lahenduse poolest. Koolihoovist on saanud mõnus hängimise koht. Nii tore on, kui maja kutsub suhtlema – sellest saab nii alt läbi kui ka otsa ja üle ronida. Tartus on teisigi hästi õnnestunud haridusasutusi.
— Kas on tulemas ka näitus kriisiaja arhitektuurist? Kas ja kui palju praegu üldse ehitatakse ja kas nüüdses situatsioonis valminud lahendustel on ka oma tunnusjooned, peale selle, et kõik peab olema võimalikult odav?
— Arhitektidel on vähem tööd ja kesklinnas enam nii palju kraanasid ei näe, kuid seisma ei ole ehitustegevus jäänud. Kriisiaja arhitektuur ei pea tähendama ainult odavaid lahendusi. Tempo aeglustumisest võib sündida hoopis uus kvaliteet. Loodetavasti see nii lähebki. Pikem planeerimine ja aeg järelemõtlemiseks ei tule kahjuks ühelegi projektile. Praegu võiks keskenduda hoopis ruumile majade vahel ja tegeleda põhjalikumalt arengukavade ja planeeringutega. Järgmine näituski võiks tulla hoopis majadevahelisest ruumist.
„BUUM/RUUM:
Uus Eesti Arhitektuur”
Berliinis
1. augustini 2010
