Pille-Riini kolmas ilmumine avalikkuse ette

 (5)

Wimbergi proosateos „Pille-Riin” on stiili­viguritele vaatamata mõnus lugemine.

Aastal 1963 ilmus Ellen Niidu esimene proosaraamat lastele „Pille-Riini lood” – see oli Pille-Riini esimene tulemine. Ellen Niit, nagu teisedki populaarsed lastekirjanikud, on oma teoste kaudu algatanud ühtlasi mitme toreda eesnime leviku (nt ka Triinu ja Taavi).

Pille-Riini teise tulemise taga oli ansambel Vennaskond. Allan Vainola / Tõnu Trubetsky laulus on kunagisest plikatirtsust sirgunud suguküps neiu, kelle poole õhata ja keda meenutada. Üsna sugestiivne laul tänapäevalgi kuulata. (Vennaskonnale on põh­just veelgi mõelda, sest üks Wimbergi jutt on pü­hendatud plaadile „Võluri tagasitulek”.)

Ja nüüd siis Wimbergi „Pille-Riin”, jutud, mille tegelasteks on 11-aastane tüdruk ja tema pere.

Tagakaanel öeldakse: „See on lasteraamat suurtele. See on suurteraamat lastele.” Sellise määratlusega paigutab autor oma teose üsna nõudlikku ritta – Lewis Carrolli raamatu „Alice imedemaal”, Arthur Milne’i „Karupoeg Puhhi” ja J. M. Barrie „Peeter Paani” kõrvale. Ju Wimberg siiski nii ambitsioonikalt ei mõelnud, sest eks häid lasteraamatuid on täiskasvanud ennegi lugenud, ja oma mõtlemisiva on neis kõigis ka olemas.

Wimbergi lood on mõnusad lugeda, nad pole ei kujutluslikkuse ega realismi mõttes eriti pretensioonikad. Ma ei oska küll 11-aastase tüdruku kujutlus­või­met silme ette manada, kuigi ise olen nelja lapse isa. Neist üksainus on tütar ja mul on ta lapsepõlv pisut ununenud. Seepärast tegin ettelugemisproovi 3,5-aastase tütretütrega, kes aeg-ajalt minu pool ööbib. Too ei läbe aga ühtki lugu lõpuni kuulata. Samal ajal nõuab ta mult igasugu asjadest jutustamist. Paar Wimbergi pala suutsin seega väikesele Anule niiviisi edastada, et jutustasin need talle ise ümber. Autori stiilist ja sõnastusest ei jäänud niiviisi palju järele, aga lood kuulati vähemasti ära.

Lastekirjanduse puhul on sageli mõistatuseks, kuidas lapsed ise nii ealises kui ka sisulises mõttes tekstist aru saavad. Mulle tundus, et Wimbergi Pille-Riini toimetamised ja mõtisklused-kujutlused on kohati nagu noorema kui 11-aastase omad. Samal ajal on siin segamini, peamiselt isa TV-eelistuste tõttu, reaalsus, massimeedia ja inimlikud kujutlused. Sest autori tahtel tegutsevad ju Pille-Riini vanemadki lapsepärase kujutlus­või­me toel. On isa nägemus ja ema nägemus, on lapsevanemate män­gud tüdruku mänguasjadega jms.

Iseäratsev kirjanik

Niit, Raud, Pervik, Rannap jt eesti lastekirjanikud tõid ENSV lastekirjandusse uusi tuuli just mängulisuse ja lastepärasuse julge kasutamisega pärast Kotta-Parve-Kesamaa-Vaidlo didaktikat ja poliitilist kasvatus­tööd. Wimberg on seega nendega ühel joonel. Samal ajal pole ta ka liiga ulmeline ja mänguline, igatahes mitte Disney toodangu või Harry Potteri laadis. Võta nüüd kinni, mis lastele endale tegelikult meelepärane on.

Üks stiilivigur mind ses mõ­nusas raamatus siiski häiris. Wimberg on luules iseäratsenud pooleldi foneetilisest või fonoloogilisest transkriptsioonist näpatud tavaga tähistada geminaatklusiile. Kui vältevahelduslikes tugevaastmelistes tüvedes see kehtibki, siis ühesilbiliste sõ­nade puhul seda ei kasutata, sest tegu on mõttetusega. See selleks, igatahes ei sobi säärane vigurdamine raamatusse, mis on mõel­dud ka lastele, sest mida peavad tegema Pille-Riini lapsevanemad ja emakeeleõpetajad, kui kirjanikuhärra edevusest harrastab ise­enda loodud transkriptsiooni?

Nii et kui ma oma lapselapsele jutustasin Wimbergi lugusid ümber, siis vältisin neid kirjaniku kenitlevaid naba-nina­rõn­gaid või tätoveeringuid ning mõ­nes kohas vist kärpisin ja lisasin midagi ka loo kulgemisse. Mu meelest said lood pisut paremad. Aga küsima peaks ikkagi lapselt, kes sellisele küsimusele muidugi ei vasta.

Wimberg

„Pille-Riin.

Kakskümmend üks lugu

ühe tüdruku elust”

Jutulind

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare