Pintsaklipslase siivutud mõtted
Ilmselt ei tee ma Peeter Helmele liiga, kui nimetan tema teist raamatut popromaaniks. Nii meelas kujundus kui ka kirjastuse määratlus raamatust kui „kiirelt kulgevast tänapäevasest romaanist” tagavad, et teos torkab poes silma ja autori ladus keelekasutus peaks lugeja juba lõplikult konksu otsa võtma. Inimkatsed osutavad, et edasine vastuvõtt sõltub juba lugeja soost.
„Kogu aeg tundub, et nüüd kohe peab midagi juhtuma, aga tegelikult ei juhtu peaaegu mitte kui midagi,” resümeerib üks „Septembrit” lugenud naistuttav teose kulgu. „See on vist mingi meesteraamat,” arvab teine. Usun, et neil võib olla õigus, sest minu vaimsest söögitorust läks Helme teos alla suhteliselt kiirelt ja isukalt ning mõjus rikastavamalt kui tema esimene raamat „Puudutus”.
Romaan ise koosneb minategelase, rutiinset tööd tegeva juristi-riigiametniku mõtete piinlikult täpsest kirjeldusest. Ehk on eespool viidatud ja igati avarapilguliste daamide hinnangu põhjused samasugust laadi, nagu ebamugavustundel, mis tabas mind ennast näiteks Piret Bristoli raamatu „Nöörist ja seebist” lugemisel.
Nii nagu naiselik avameelsus võib piinlikkusest kurdistada ja pimestada meesterahva, mõjub naistegi jaoks tülgastavalt avastus, et mehed mõtlevadki „niimoodi”. Kuigi jah, on seda ju ka sõbrannadega omavahel täheldatud ja eks emagi midagi sinnapoole viitas, aga et mehed on tõesti sellised...
Ei, „Septembri” minategelane ei tee midagi eriti ilget, kuigi tegu on üsna negatiivse karakteriga. Peksmata või vägistamata raamatu jooksul kedagi, teeb ta tasapisi oma tööd ja viskab kolleegidele laisalt silma, veeretades päevi õhtusse ja mõeldes tühiseid ja labaseid mõtteid.
„Pühapäeval eelistan tavaliselt kodus istuda,” tutvustab mees lugejale idüllilist pilti. „Telekat vaadata. Kui ma reedel või laupäeval ei joo, siis võtan teinekord kodus mõned õlled. Vahel loen ka töölt kaasa võetud ajalehti, veelgi harvemini mängin arvutiga.”
Käitumismustrite ori
Halba valgusse ei sea minategelast niivõrd mitte see, et ta näeb naisigi pelgalt objektina, vaid et need objektid pakuvad talle märksa vähem huvi kui arvutimängud või Michel Houllebecqi raamat „Elementaarosakesed” – viimane leiab „Septembri” külgedel korduvalt mainimist.
Helme peategelane istub sisuliselt vangis, ent vanglamüüre ei ehita tema ümber mitte tüütu ametikoht või kavaleri üldisest loidusest hoolimata tema ümber tiirlevad näitsikud. Ta on iseenda ja ümbritseva maailma kujundatud käitumismustrite ori. „See on valus, aga eelkõige kohutavalt naljakas,” nagu ta ise Houllebecqi tegelaste saatust iseloomustab.
Spliin, mida ta põeb, pole romantiliselt ülev, vaid madal ja üksluine, sellist maailmavalu toodetakse paljurahvuseliste firmade Kolmandas Maailmas asuvates vabrikutes ja paisatakse koos säilitusainetega turule.
Vaevalt et „September” omandaks progressiivsete Eesti noorte seas sellist märgilist tähendust, mis „Elementaarosakestel” Helme peategelase silmis on (kuigi tõepoolest, mine sa tea). Küll tunneks raamat end hästi Jan Kausi paari aasta taguse „Tema” kõrval. Mõlema antikangelaseks on nartsissistlik pintsaklipslane modernsest Eestist.
September
Peeter Helme
•• Pegasus 2009
•• 288 lk, kõva köide
