Pioneeri asemele on tulnud paavian
Oleme harjunud mõttega, et meedia ümbritseb Suure Vennana kõiki ühiskonnaliikmeid. Ajakirjandusväli on oluline valdkond, mille kaudu võimuväli mõjutab kultuurivälja toimimist. Ümbritsev ühiskonnamudel surub lastele varakult peale tarbimisharjumusi, õpetades neid välja tarbijateks – ostjateks, tellijateks, klientideks. Selle loogika järgi on tarbija ka lugeja: tema on ju see, kes raamatuid ostab. Ja üldhariduskool, kus neid lugejaid justkui välja õpetatakse, on selle loogika kohaselt suurtarbija.
Seetõttu on õpikuäri väga magus pirukas ning kaks suuremat õpikukirjastajat – Avita ja Koolibri – tänu just sellele ärile ka üldse Eesti ühed suuremad (rikkamad) kirjastused. Müük käib suurel määral otse, tootjalt tarbijale. Poelettidele jõuab toodangust kaduvväike osa. Enamik läheb kooliraamatukogude riiulitele.
Üheksakümnendate keskpaigast kehtib Eesti õpikubisnises samasugune turumajandus nagu igal pool mujal. Vana süsteem, mille kohaselt ühte õpikut kasutati mõnikord aastakümnete kaupa, on asendumas kirju paljususega. On üsna tavaline, et õppeaasta jooksul kasutatakse ühes aines kahte-kolme raamatut ja need raamatud vahetuvad iga paari aastat tagant. Ja kool maksab need õpikuvahetused kinni. Sest mis tal üle jääb.
Sellist suhtumist on soosinud ka haridusministeerium, kes lõputus hariduse reformimise õhkkonnas muudab pidevalt õppekavasid. Õpik peab aga õppekavale vastama, see on nagu aamen kirikus. Kui ei vasta, siis tuleb võtta teine õpik. Nõiaring. Kuid uues Eestis toimunud muutused ei näi puudutavat vaid õpikute kvantiteeti. Küsimus on ka kvaliteedis, nii sisus kui ka vormis.
Uute õpikute vorm on muidugi vägev. Kui ma kõrvutan näiteks omaaegset Eha Hiie ja Harri Jõgisalu “Emakeele lugemikku 3. klassile“ (kunstiline toimetaja Ülle Meister, Valgus 1977) Piret Hiisjärve “Emakeele õpikuga 4. klassile“ (kujundaja Anne Linnamägi, pildid Piia Maiste, Avita 1997), siis väliselt on vahe kolossaalne. Ühelt poolt pruunikasmust vigaselt trükitud sisukorraga plönn. Teiselt poolt, maitseka kujunduse ja rohkete piltidega värvitrükis teostatud ilus raamat.
Sisuosa puhul tuleb muidugi arvestada metoodikate erinevust. Õpik, mille järgi mina omal ajal koolis õppisin, oli n-ö klassikalise ülesehitusega kirjanduse lugemik, kuigi tugeva ideoloogilise kõrvalmekiga. Lugemik on jagatud peatükkideks ning selliste tavapäraste alajaotuste nagu “Tere, kool!“, “Tarkust taga nõudmas”, “Vanaema jutupaunast“ kõrval on muidugi ka “Suur oktoober”, “Vennasrahvaste pajatusi” ja “Suur Lenin, ta oli üllas”. Sisu ka muidugi vastav. Kuid tänu Harri Jõgisalule on raamatus palju juttu loodusest, erinevaid koolijutte. August Sanga ja Leelo Tungla algusluuletused on sellest raamatust siiani meeles.
Piret Hiisjärve õpik on esimene raamat sarjast “Õpime emakeelt suheldes”. Sarja kuulub ka töövihikuid ja isegi CD-sid. Taas on õpik üles ehitatud tsüklite kaupa, pikemate katkendite kõrval (nt “Kevade”, “Mary Poppins”, “Karupoeg Puhh”, “Pipi Pikksukk”, ka “Vürst Gabriel”, ) leiab aga küllaga ümbritsevast meediast pärinevaid tekste – intervjuusid, arvuti tutvustamist, artikleid horoskoopidest, spioonikoolist, värvide mõjust, näoilmest, autodest Autori eesmärk on õpilasele näidata, et kirjandus – see pole ainult lasteraamatud. Lisaks lugemisoskusele on tähtis ka kõne-, kirjutamisoskuse ja kuulamisoskuse arendamine. Seega, Lenini asemele on asunud spioonid, Suure Oktoobri asemele automudelid, pioneeri asemele paavian.
Ma pole ühtegi päeva koolis klassi ees seisnud. Kuid võttes appi kategooriad, mida ma kõige paremini tunnen, võiks õpikukoostamise põhimõtteid liigitada vastavalt ajakirjandusele: kollaseks ja valgeks.
Me kõik teame, mis on kollane leht ehk tabloid. Võib-olla pareminigi kui valge ehk kvaliteetleht, sest klassikalise kvaliteetlehe jaoks on Eesti nähtavasti liiga väike ja vaene maa. Tabloid põhineb ärilisel strateegial saavutada majanduslik kapital võimalikult suure lugejate hulga poole pöördudes, pannes rõhu suurtele piltidele ja pealkirjadele, tuues välja skandaalid, kuritööd, eraelulise kõmu, suhted, spordi, horoskoobid. Kvaliteetlehe äri-strateegiaks on saavutada sümboolne kapital lugeja haridustaset silmas pidades. Ja haritud lugejat riivab tabloidi kribukrabu. Tema jaoks on fakt tähtsam kui kumu, aga lisaks faktile soovib ta asjatundlikku kommentaari. Teda häirivad suured pildid ja pealkirjad. Ta eelistab lehte lugeda, mitte vaadata.
Tegelikult on tabloidi lugemine ja kvaliteetlehe lugemine kaks täiesti erinevat teadmiste omandamise viisi. Ning viimasel ajal ilmub aina sagedamini teatmeteoseid ja õpikuid, kus tabloidi põhimõtted rakendust leiavad. Aina rohkem sigineb õpikutesse läikpilte, skeeme, lühikesi “nuppe”, aina vähemaks jääb tekstimassiivi. Laps loeb mõnelauselise teooria lupsti läbi, vaatab pildid supsti ära, libistab silmadega kastikestest üle ja – valmis!
Millegipärast tundub siiski, et nii lihtsalt need asjad ka ei käi. Tabloidlehe ees-märgiks on meeldida võimalikult suurele hulgale lugejatest. Kirjandusõpik seevastu ei peaks tingimata meeldima, selle eesmärgiks on lugeja harimine. Emakeele tunde ei ole koolis just ülearu palju, õpetaja peab hoolikalt valima, mida ta läbi võtab. Horoskoobimaailmas orienteerumine võiks ikka jääda ajakirjanduse mängumaale.
Öeldu ei tähenda, et tahaksin tagasi nõukaaegsesse koolipõlve. Minu ideaaliks jäävad siiani Jüri Parijõe osalusel koostatud emakeele lugemikud ja ajalooõpikud. Heas eesti keeles, ladusa infoesitusega, ilma piltide, joonte ja ülearuse kribu-krabuta. Materjali on täpselt parajalt, et nende põhjal luua teadmiste süsteem. Kõik on kenasti ühes raamatus koos. CD-sid ei ole. Ja mis peamine – vähe on juhuslikke infokilde, suvalisi autoreid. Neisse lugemikesse on võetud tekste, mis on olulised just eesti kirjanduse tundmise seisukohalt. Muidugi saan ma aru, et maailm on Parijõe aegadest muutunud. Aga kas siis pole nii, et ajaga pidevalt kaasa lipates kujunebki olukord, kus õpik iga paari-kolme aasta tagant väljavahetamist vajab?
