PIRET PÕLDVER: Noor Anti Saar koob fragmentidest terviku
Kust läheb kunsti ja tegelikkuse piir? Kumb on tõesem, kumb on päris? Kas reaalsuse põhjal loodud kunst on teisejärguline või moodustab hoopis uue, omaette reaalsuse? Võib-olla veel tõesema kui käegakatsutava, silmaga nähtava? Kas kogemuste põhjal loodud kirjandusteos on pelgalt peegeldus või hoopis omaette reaalsus? Just selliste küsimustega tegeleb muu hulgas noore semiootikust kirjaniku Anti Saare novellikogu “Kuidas sina ära läksid ja mina maha jäin”. Seda tutvustanud afisˇsˇ lubab suurel hulgal lähenemis-, tõlgendamis- ja kasutusvõimalusi: nagu skisoanalüütiline, seksuaaltagamõtteline, semutsev, üleolev, empaatiline eneseabi- ja enesehävitusõpik, naistekas või sissejuhatus semiootikasse. Tuleb tunnistada, et kõike seda ta võib ka olla.
Sellegipoolest ei ole tegu segase ega arusaamatu tekstiga. Jah, on raske leida põhiteemat ja hoopis olematu on lineaarne jutustus, kuid nimetada seal leiduvat kolme novelli seetõttu hämuajamiseks või sisututeks oleks küll sulaselge ülekohus. Raamatus on vähe tegevust – õigemini seda peaaegu ei olegi –, esiplaanil on sõnade mäng, nende ilu ja kõla, mõttekäigud, mis hoomavad hetki, tunnetavad maailma ühtsust ja hetkede ainulaadsust. Keskendutud on tunnetele, emotsioonidele, piltidele, mille mingi hetk või sündmus on toonud. Selle kaudu avaneb uus, teistsugune, sügavama tähenduse ja uue dimensiooniga maailm. Ning antud juhul on autori võime seda edastada nii hea, et mingi kummaline tunne jääb sisse ka raamatut lõpetades. Aga kas pole väärt kunsti üks põhieesmärke tekitada mingi tunne?
Iga novell koosneb mõtte- ja pildikeste fragmentidest, pisikestest katketest, mis kokku moodustavad tervikloo. Samuti nagu elus moodustavad pisikesed, kiirelt mööda libisevad ja üksteisest totaalselt erinevad, kuid igavesti püsivad hetked kokku terviku. Hoomatava ja tajutava. Lihtsates hetkedes nagu lonks kohvi, sigaretisuits, uksepaugutus, tänavalaternate kuma peitubki kunst, ilu, väärtus ja tähendus. Pisiasjade väärtust tunnetades muutub argipäev tähendusrikkaks teoseks, igavikuks.
Anti Saarel on väga huvitavad ja isikupärased väljendid, originaalne lausestus ja keerukad, kuid selget pilti loovad kujundid, mis tekitavad vaimusilma ette hoopis teise reaalsuse, muudavad elu kunstiks, kirjanduseks ja müüdiks, sügavama tähendusega maailmaks. Tema mõtted keerlevad abstraktsete teemade ümber, esitades küsimusi, nagu mis on igavik, ajatus, sõnad, uni. Pärimine lõpeb tõdemusega, nagu neile teemaile ikka omane, et konkreetset vastust ei saagi teada. Abstraktsus jääb vaid tajutavaks. Kolmanda ja kõige laiema haardega novelli lõpusõnad jätavad kindla lootuse tunde: “Elu oled sina.” Elu on elamine ise, sõnad, mis on küll piiratud võimalustega ja teisejärgulised, aga rikastavad seda. Sõnade abil võib veenda end olevat elus. Selles avaldubki sõna ja kirjanduse ilu.
Teos, mille käsitlemisvõimalused kõiguvad seinast seina ja mida võib pidada nii enesehävitusõpikuks kui ka kapsaks, ei ammenda end kindlasti ühekordse lugemisega, ikka tekib tahtmine mõnd lõiku üle vaadata, veel kord sirvida.
