Piret Raud: hea on olla iseenda peremees

 (2)

Piret Raud on lastekirjanik ja kunstnik, kelle raamatuid on edu heas mõttes jälitanud juba debüütteose „Ernesto küülikud” (2004) ilmumisest alates.

 Ka te­ma uus raa­mat „P­rint­sess Lu­luu ja härra Ke­re” kan­di­dee­rib kul­tuur­ka­pi­ta­li las­te­kir­jan­du­se pree­mia­le.

•• Kas pärast uue raamatu ilmumist jälgite enam kirjanduskriitikute või laste arvamust? Mil viisil laste arvamus teieni jõuab?

Jäl­gin nii üht kui ka teist ja mõle­mad on mul­le olu­li­sed. Kui kir­jan­dusk­rii­ti­ku­te ar­va­mus jõuab mi­nu­ni aja­le­he kau­du, siis las­te oma tut­ta­va­te las­te kau­du. Aeg-ajalt käin koo­li­des las­te­ga koh­tu­mas ja kui seal on üks või tei­ne raa­mat lä­bi võetud, siis neil on sel­lest ik­ka ar­va­mus ku­ju­ne­nud.

•• On kirjanikke, kes ütlevad, et kirjutavad pigem endale, ja lugeja neile suuremat korda ei lähe. Kas ka lastekirjanik saab sellist asja endale lubada?

No ik­ka. Ma kir­ju­tan sel­list raa­ma­tut, mi­da ma ise olek­sin taht­nud lap­se­na lu­ge­da. Nii  ene­se­kesk­ne olen ma küll. Raa­ma­tu kir­ju­ta­mi­se­ga on üld­se nii­moo­di, et lu­gu haa­rab mind  kir­ju­ta­mi­se käi­gus kaa­sa: kir­ju­ta­des ei mõtle ma üld­se, et kel­le­le se­da kir­ju­tan või kui­das. Esi­alg­ne ka­va võib küll ol­la väl­ja mõel­dud, ent kui lu­gu kaa­sa haa­rab, te­ki­vad sin­na täies­ti äki­li­sed pöör­ded ja uued te­ge­la­sed.

•• Teie kolme viimast raamatut läbivad suured (ühiskondlikud ja eksistentsiaalsed) teemad rahavõimust isikukultuseni. On see teil eetiline programm õpetamaks noort lugejat, millist poolt hilisemas elus valida või ajate pigem lihtsalt oma asja?

Ma nii­moo­di ka­van­da­nud küll ei ole, aga kir­ju­ta­da, et Tiit ja Tiiu käi­sid see­nel, oleks en­dal igav. Eks ma ju ise mõtlen nen­de as­ja­de pea­le ja need pee­gel­du­vad mi­nu raa­ma­tu­tes. Aga ar­van küll, et sel­lis­test as­ja­dest võiks las­te­le rää­ki­da ju­ba va­ra­ses eas. Kõik uu­di­sed ja ko­gu maail­ma elu jõuab ne­n­de­ni sa­ma­moo­di kui täis­kas­va­nu­te­ni. Siis on­gi hea, kui kus­kil raa­ma­tus toe­ta­tak­se head ja õig­last poolt. Näi­teks sel ajal, kui ma „Er­nes­to küüli­kui­d” kir­ju­ta­sin, oli kin­nis­va­ra­buum ja kind­las­ti ko­du­des va­ne­mad aru­ta­sid, kas võtta lae­nu või mit­te.

•• Inimestele meeldivad hirmsasti prototüübid, seepärast küsingi: kas pidasite „Printsess Luluus ja härra Keres“ kuninga ja filosoofi tegelaskujusid luues silmas mõnd konkreetset isikut?

Tean, et tõmma­tak­se pa­ral­lee­li Sok­ra­te­se ja mu ven­na Rein Raua va­hel, aga te­ma po­le sel­le te­ge­la­se pro­totüübiks. Kui olin raa­ma­tu te­ge­las­te ga­le­riid joo­nis­ta­mas, jäi Sok­ra­te­se te­ge­mi­ne vii­mas­te hul­ka. Olin sel ajal maal koos oma ema ja me­he­ga. Küsi­sin neilt nõu, et mil­li­seks Sok­ra­tes joo­nis­ta­da ja ema ütles: ära sa jäl­le kii­las­­pead joo­nis­ta, tee see juus­te­ga. Olin al­gu­ses Sok­ra­test just kii­las­pea­na et­te ku­ju­ta­nud ja mõtle­sin, et hmm, mil­li­sed juuk­sed siis tal­le te­ge­ma peaks. See­pea­le soo­vi­tas mees, et tee va­na­nev Rein. Poo­lel­di nal­ja­ga te­gin­gi nii. Kuid kui ma kir­ju­ta­sin se­da te­ge­last, siis ma Rei­nu pea­le ei mõel­nud. Mis ei tä­hen­da se­da, et Rein ei oleks ka to­re ja tark ini­me­ne.

•• Mu kolleeg Ants Juske on teinud 1980-ndatel uuringu, millest selgus, et lastele meeldivad kõi-ge rohkem (hüper)realistlikud raamatuillustratsioonid. Mida teie kogemus näitab?

Olen mär­ga­nud küll, et Jus­ke se­da rõhu­tab. Aga kui nüüd tä­na-p­äe­va lap­si vaa­da­ta, siis nen­de mait­seee­lis­tu­sed on mõju­ta­tud ik­ka pi­gem ani­mat­sioo­nist ja te­le­vi­sioo­nist. Nen­de lem­mi­kud on ik­ka Lot­te ja Simp­so­nid, nii et ma ei nõus­tuks Jus­ke­ga. Va­lik peab lap­sel ole­ma vä­ga lai – las ol­la Simp­so­nid ja sel­le kõrval Jüri Mil­de­berg. Te­ma on muu­seas hea näi­de, kui­das te­le­vi­sioon on ühe stii­li po­pu­laar­su­se­le kaa­sa ai­da­nud. Kui tu­lid need va­hek­li­pid ETV-s, jõudis te­ma kunst ini­mes­te­le lä­he­ma­le. Aga ai­nult raa­ma­tu­te abil mait­set ha­ri­da? See toi­mub pi­gem üldi­se­mas plaa­nis – mil­li­ses kesk­kon­nas, mil­lis­te ini­mes­te kes­kel laps kas­vab.

•• Rääkides Lottest, kas te ei karda, et teie tegelased kunagi niimoodi kommertsialiseeruda võiksid?

Loe veel

Lot­te vas­tu pole mul mi­da­gi, mui­du oleks tema asemel liht­salt mõned muu­mid või mi­kid. Eks need rek­laa­mi­te­gi­jad os­ka­vad las­te­le na­gu­nii käp­pa pea­le pan­na. Aga oma isa (kir­ja­nik Eno Raud – M.P) loo­dud Nak­sit­ral­li­de või Sip­si­ku ka­su­ta­mi­sel ole­me küll pe­re­ga ol­nud häs­ti val­vel, et neid ei ku­ri­tar­vi­ta­taks. On iga­su­gu­seid vii­ne­ri­fir­ma­sid, kes on taht­nud neid oma pak­ki­de pea­le pan­na. Sel­les mõttes on mul hea meel, et tek­kis Lot­te ja nüüd on kõigi nen­de too­de­te peal te­ma, mit­te Nak­sit­ral­lid või Sip­sik.

•• Teete välismaa kirjastustega kunstnikuna koostööd. Millised on teie kogemused?

Kui Ees­ti kir­jas­tus­te­ga on häs­ti meel­div koostööd te­ha – nad jä­ta­vad suu­re loo­min­gu­li­se va­ba­du­se, usal­da­vad täieli­kult –, siis vä­lis­maa kir­jas­tu­sed on kui­da­gi kont­rol­li­va­mad, ta­ha­vad vä­ga sek­ku­da. See on üsna när­vesööv, kui pa­lu­tak­se, et tee sel­lel te­ge­la­sel juuk­sed lühe­maks ja tei­sel nae­ra­tus suu­re­maks. Tun­dub, et kunst­nik on vä­lis­maal kir­jas­ta­ja jaoks pi­gem kä­sitöö­li­se rol­lis. Nii et ma ei ar­va, et vä­lis­maa on üks mar­ja­maa, ku­hu kan­ges­ti peaks kip­pu­ma. Mõni­kord tun­dub ime­lik, et kui nad on mind teis­te hul­gast väl­ja va­li­nud ja tu­le­vad ju­tu­ga, et te ole­te nii omapä­ra­ne, siis hil­jem mu loo­min­gus­se sek­ku­des hak­ka­vad nad se­da omapä­ra ma­ha koo­ri­ma. Nii et kõige pa­rem on ik­ka ol­la iseen­da pe­re­mees.

Kes ta on?

Piret Raud

Graafik ja lastekirjanik

•• Sündinud 1971

•• Lõpetanud Eesti kunstiakadeemia graafikuna; esinenud kunstnikuna mitmetel isiku- ja grupinäitustel, vabakutseline

Raamatuid:

•• „Ernesto küülikud” (2004, Tänapäeva lasteraamatute võistluse võitja); „Sanna ja salakütid” (2005, kultuurkapitali lastekirjanduse aastapreemia), „Printsess Luluu ja härra Kere” (2008); lühijutt raamatus „Head ööd: Emade õhtujutte” (2006)

•• Illustreerinud enda, ema Aino Perviku jt lastekirjanike teoseid

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare