Piret Raud: hea on olla iseenda peremees
Ka tema uus raamat „Printsess Luluu ja härra Kere” kandideerib kultuurkapitali lastekirjanduse preemiale.
•• Kas pärast uue raamatu ilmumist jälgite enam kirjanduskriitikute või laste arvamust? Mil viisil laste arvamus teieni jõuab?
Jälgin nii üht kui ka teist ja mõlemad on mulle olulised. Kui kirjanduskriitikute arvamus jõuab minuni ajalehe kaudu, siis laste oma tuttavate laste kaudu. Aeg-ajalt käin koolides lastega kohtumas ja kui seal on üks või teine raamat läbi võetud, siis neil on sellest ikka arvamus kujunenud.
•• On kirjanikke, kes ütlevad, et kirjutavad pigem endale, ja lugeja neile suuremat korda ei lähe. Kas ka lastekirjanik saab sellist asja endale lubada?
No ikka. Ma kirjutan sellist raamatut, mida ma ise oleksin tahtnud lapsena lugeda. Nii enesekeskne olen ma küll. Raamatu kirjutamisega on üldse niimoodi, et lugu haarab mind kirjutamise käigus kaasa: kirjutades ei mõtle ma üldse, et kellele seda kirjutan või kuidas. Esialgne kava võib küll olla välja mõeldud, ent kui lugu kaasa haarab, tekivad sinna täiesti äkilised pöörded ja uued tegelased.
•• Teie kolme viimast raamatut läbivad suured (ühiskondlikud ja eksistentsiaalsed) teemad rahavõimust isikukultuseni. On see teil eetiline programm õpetamaks noort lugejat, millist poolt hilisemas elus valida või ajate pigem lihtsalt oma asja?
Ma niimoodi kavandanud küll ei ole, aga kirjutada, et Tiit ja Tiiu käisid seenel, oleks endal igav. Eks ma ju ise mõtlen nende asjade peale ja need peegelduvad minu raamatutes. Aga arvan küll, et sellistest asjadest võiks lastele rääkida juba varases eas. Kõik uudised ja kogu maailma elu jõuab nendeni samamoodi kui täiskasvanuteni. Siis ongi hea, kui kuskil raamatus toetatakse head ja õiglast poolt. Näiteks sel ajal, kui ma „Ernesto küülikuid” kirjutasin, oli kinnisvarabuum ja kindlasti kodudes vanemad arutasid, kas võtta laenu või mitte.
•• Inimestele meeldivad hirmsasti prototüübid, seepärast küsingi: kas pidasite „Printsess Luluus ja härra Keres“ kuninga ja filosoofi tegelaskujusid luues silmas mõnd konkreetset isikut?
Tean, et tõmmatakse paralleeli Sokratese ja mu venna Rein Raua vahel, aga tema pole selle tegelase prototüübiks. Kui olin raamatu tegelaste galeriid joonistamas, jäi Sokratese tegemine viimaste hulka. Olin sel ajal maal koos oma ema ja mehega. Küsisin neilt nõu, et milliseks Sokrates joonistada ja ema ütles: ära sa jälle kiilaspead joonista, tee see juustega. Olin alguses Sokratest just kiilaspeana ette kujutanud ja mõtlesin, et hmm, millised juuksed siis talle tegema peaks. Seepeale soovitas mees, et tee vananev Rein. Pooleldi naljaga tegingi nii. Kuid kui ma kirjutasin seda tegelast, siis ma Reinu peale ei mõelnud. Mis ei tähenda seda, et Rein ei oleks ka tore ja tark inimene.
•• Mu kolleeg Ants Juske on teinud 1980-ndatel uuringu, millest selgus, et lastele meeldivad kõi-ge rohkem (hüper)realistlikud raamatuillustratsioonid. Mida teie kogemus näitab?
Olen märganud küll, et Juske seda rõhutab. Aga kui nüüd täna-päeva lapsi vaadata, siis nende maitseeelistused on mõjutatud ikka pigem animatsioonist ja televisioonist. Nende lemmikud on ikka Lotte ja Simpsonid, nii et ma ei nõustuks Juskega. Valik peab lapsel olema väga lai – las olla Simpsonid ja selle kõrval Jüri Mildeberg. Tema on muuseas hea näide, kuidas televisioon on ühe stiili populaarsusele kaasa aidanud. Kui tulid need vaheklipid ETV-s, jõudis tema kunst inimestele lähemale. Aga ainult raamatute abil maitset harida? See toimub pigem üldisemas plaanis – millises keskkonnas, milliste inimeste keskel laps kasvab.
•• Rääkides Lottest, kas te ei karda, et teie tegelased kunagi niimoodi kommertsialiseeruda võiksid?
Lotte vastu pole mul midagi, muidu oleks tema asemel lihtsalt mõned muumid või mikid. Eks need reklaamitegijad oskavad lastele nagunii käppa peale panna. Aga oma isa (kirjanik Eno Raud – M.P) loodud Naksitrallide või Sipsiku kasutamisel oleme küll perega olnud hästi valvel, et neid ei kuritarvitataks. On igasuguseid viinerifirmasid, kes on tahtnud neid oma pakkide peale panna. Selles mõttes on mul hea meel, et tekkis Lotte ja nüüd on kõigi nende toodete peal tema, mitte Naksitrallid või Sipsik.
•• Teete välismaa kirjastustega kunstnikuna koostööd. Millised on teie kogemused?
Kui Eesti kirjastustega on hästi meeldiv koostööd teha – nad jätavad suure loomingulise vabaduse, usaldavad täielikult –, siis välismaa kirjastused on kuidagi kontrollivamad, tahavad väga sekkuda. See on üsna närvesööv, kui palutakse, et tee sellel tegelasel juuksed lühemaks ja teisel naeratus suuremaks. Tundub, et kunstnik on välismaal kirjastaja jaoks pigem käsitöölise rollis. Nii et ma ei arva, et välismaa on üks marjamaa, kuhu kangesti peaks kippuma. Mõnikord tundub imelik, et kui nad on mind teiste hulgast välja valinud ja tulevad jutuga, et te olete nii omapärane, siis hiljem mu loomingusse sekkudes hakkavad nad seda omapära maha koorima. Nii et kõige parem on ikka olla iseenda peremees.
Kes ta on?
Piret Raud
Graafik ja lastekirjanik
•• Sündinud 1971
•• Lõpetanud Eesti kunstiakadeemia graafikuna; esinenud kunstnikuna mitmetel isiku- ja grupinäitustel, vabakutseline
Raamatuid:
•• „Ernesto küülikud” (2004, Tänapäeva lasteraamatute võistluse võitja); „Sanna ja salakütid” (2005, kultuurkapitali lastekirjanduse aastapreemia), „Printsess Luluu ja härra Kere” (2008); lühijutt raamatus „Head ööd: Emade õhtujutte” (2006)
•• Illustreerinud enda, ema Aino Perviku jt lastekirjanike teoseid