PIRET TALI: Mitte glamuur, vaid lõbus kokaelu
##Ma naersin, kuidas profikokk kirjeldab oma kogemusi ühe halvaksläinud rannakarbi söömise järel. “Ühes väga heas Pariisi brasserie’s oli mul õnnetus süüa üks pahaksläinud rannakarp – üksainus reetlik tüüp terve karja täiesti laitmatute seas. Ja kuidas see mõjus! Ma roomasin tualetti, sittusin nagu naarits, hoidsin kahe käega kõhtu kinni ja oksendasin – tugevasti ja kaugele. Sel ööl ma palvetasin. Mitu tundi. Ja nagu te olete ehk juba aru saanud, olen ma hullemat sorti ateist.”
Toit on Eestiski saanud omaette fetišeerimise objektiks, mille ilminguid voolab sisse uksest, aknast ja telekast. Sellist “toidupedetsemist” jagub igasse kanalisse. Bourdain on teist masti mees – aus, vaimukas ja proff. Ja kirjutab kuratlikult hästi.
Kui ma poleks varem lugenud sama autori eesti keeles ilmunud “Koka rännakuid” ehk reise täiusliku eine otsingul, poleks ma käesolevat raamatut siiski poes kätte võtnud. Salatiroheline kaas ja steriilselt valges kokarõivas kulbiga mehe profiil on täielik vastand kaante vahel peituvale sisule. Hoolimata kogu oma lugupidamisest Ruth Huimerinna kaunite toiduraamatute vastu: see kujundus on ebaõnnestunud. Eesti Ekspressis sama väitnud Margit Adorfil on õigus. See, mida Bourdain viljeleb, ei ole glamuur.
Tema raamat ei pea olema stuudios pildistatud toidupiltidega ega kõvade kaantega. Seda võib rahumeeli lugeda piknikul juustuste kätega. See raamat lihtsalt ei ole ambitsioonikas. Bourdaini jaoks on elu tipptunnil köögis võrreldav võitlusega Normandia dessandi ajal, kuid ometi eelistab ta vabal ajal neid lihtsaid eineid, mida kellegi ema, vanaema või naine oma lihtsal moel valmistab. “Toit on mulle alati olnud seiklus,” kirjutab ta. Seda alates värsketest austritest, töötamisest organiseeritud kuritegevuse alluvuses või pastöriseerimata Stiltoni juustust.
“Avameelselt köögist” kirjeldab autori luhtumisterikast teed tippkokaks. Sellel teel on oma osa suurel kogusel alkoholil, narkootikumidel, pidudel ja naistel. Mis sai ennasttäis kolledzinoorukist, kes disainülikonnas 1970-ndate armastuse suvedel sattus portugalikeelsesse suvituskülla Prowincetowni, et seal juhutöid tehes sõpradega pummeldada. Kuidas see kolledzipoiss avastas esimest korda, et ta elus üldse midagi teha tahab.
“Varsti olime kõik (---) akna juures vaatamas, kuidas Bobby (peakokk – P.T) kogu oma tööväe silme all pruudile lärmakalt taha keeras. Pruut oli kummardunud 200-liitrise vaadi kohale ja kleidi üle puusade tõstnud. (---) Nii et kuni peigmees ja perekond mõne meetri kaugusel “Dreadnaughti” söögisaalis õnnelikult lestafileed ja õlis küpsetatud kammkarpe mugisid, võttis punastav pruut ärasaatmistervitusi vastu võhivõõralt. Hea lugeja, sel hetkel sai mulle esimest korda päris selgeks: ma tahan saada kokaks,” kirjutab Bourdain peatükis “Toit on seks”.
Jagab ka muudest asjadest
Tema areng köögi mustatöölisest peakokaks ei käinud valutult. Selle tarvis pidi ta Culinary Institute of America (CIA) läbi õppima ja veenduma, et lapsepõlvesuved Prantsusmaal, mis temast hamburgerisööja ameerika lapsukese asemel toidunautija tegid, on midagi väärt.
Nagu see esimene Suur Elamus – vichyssoise külm supp ookeaniauriku pardal või esimene otse Saint-Jouri paadist suhu pandud auster. Või esimesed prantsuse sigaretid, tintin-koomiksid, õlu ja muud alaealise pubeka rõõmud sisalikke ja tomateid täis Prantsusmaa väikelinna majakestes.
Selles raamatus ei paljastata just palju. Kui, siis mõnevõrra. Näiteks seda, miks esmaspäeviti ei tasu kalaroogi tellida või miks jätta tellimata taimetoit või hiline hommikusöök. Või et tegelikult teeb iga toidu maitsvaks ikkagi või. Või et pooltühjas restoranis ei tasu õigupoolest midagi tellida.
Milline autor alustaks pea-tükki sõnadega: “Kõige suurem saatuse iroonia minu karjääri juures oli see, et niipea kui ma sain heroiinist lahti, hakkasid asjad tõeliselt halvasti minema.” Kohe selgub ka, mis võiks olla “Lendava Hollandlase” kulinaarne vaste.
Ühesõnaga, see raamat avab palju rohkemat kui hea toidu tagamaad. See loob mulje trendirestoranikokkadest kui hullunud mitmekeelsest maffiast, kes elamustejahil ühest restoranist teise kulgeb ja oma köögikingi mälestuseks seinale naelutab. See mees pole ainult aastakese kolledis käinud, ta on kõvasti raamatuid läbi lugenud, rääkimata sellest, et ta suudab ka kirjutada muud peale koka- ja toiduraamatute. Elukunstnikuna pole ta Bukowskist kehvem.
