Pisike vahe, aga suur erinevus

Võrreldes enamiku indo-euroopa keeltega, mis läänemaailmas ilma teevad ja meidki mõjutavad, meenutab eesti sõnade ülesehitus klotsidega mängimist. Lisades ja vahetades tunnuseid ja lõppe, muudame me sõna tähendust vahel tühisel, aga vahel ka olulisel määral. Võimalusi on rohkesti ja mõnigi sõna võib venida pikaks. Loomingulisele keelekasutajale pakub see mängurõõmu, tähelepanematul võimaldab aga pisikese täheveaga väita midagi hoopis muud, kui on kavatsetud. Hiljaaegugi juhtis üks lugeja tähelepanu, et süsivesinike asemel oli leht Muuga puhul kirjutanud hoopis haisvatest süsivesikutest.

Tundmise võimekus?

Nagu muudki keelevääratused, kipuvad ka tähendusnihked levima kamba- ja hookaupa. Ühel päeval kuuled kedagi rääkimas Eesti riigi kaitsevõimekusest. Mõne aja pärast loed: “Meie võimekus paljude piirkondade tundmisel jätab soovida.” Siis teeb keegi juttu mõne firma küsitavast maksevõimekusest. Mõte oleks justkui arusaadav, aga ometi miski häirib ja muudab öeldu kummaliseks. Loomulikult – tegu on ju kaitsevõime, tundmisvõime, maksevõimega. Võimekus on omaette mõiste, mis võib hõlmata mitut võimet ja laseb aimata ka hinnangut.

Maksevõimest omakorda kiputakse rääkima ka kui maksuvõimest, mille tähendus on kitsam. Maksevõime tähistab maksmisvõimet – kas maksmiseks raha jätkub või mitte –, ega puuduta üksnes maksude maksmist. Vrd maksustama, maksuvabastus, maksuvaba miinimum.

Samamoodi tähendab “ohjast” lähtuv ohjamine juhtimist, aga ohjeldamine talitsemist. “Kuivõrd aitab kupeldamise keelustamine prostitutsiooni ohjata?” on näide apsudest, mis võivad lugejat niivõrd häirida, et ta küsib irooniliselt: kas Eesti riik kavatseb prostitutsiooni ise korraldama hakata?

Ehk saaks lihtsamalt?

Võib küsida: milleks seda segadust vaja on? Miks peab oma emakeele kasutamise nii keeruliseks tegema? Seda rohkem ju eksitakse. Pealegi mõistab iga inimene sõnu niikuinii natuke erinevalt.

Ühelt poolt muidugi oleks lihtsam, kui üks ja seesama sõna tähendaks võimalikult mitut asja – vähem sõnu meeles pidada ja raskem eksida. Teisalt jälle lisavad samast tüvest moodustatavad eri sõnad keelele värvi ja varjundeid. Võtkem kas või käsitama (mõistma, rakendama), käsitlema (vaimselt tegelema, töötlema) ja käsitsema (kätega kasutama). Või kalakasvandus (koht) ja kalakasvatus (tegevusala).

Mitmekesisus ja varjundirohkus on rikkus, mis annab keelele värvi juurde. Selle poole tasub ikka püüelda. Või kus on öeldud, et keelt peaks olema üksnes mugav kasutada?