DISKOELEKTRO
Hercules and
Love Affair
Hinne 5
“Hercules and Love Affair”
Antony Hegarty kohtub diskoga, disko kohtub “meie aja trubaduuri” Antony Hegartyga ja sellest käesurumisest sünnib DJ Andy Butleri tahtel midagi unikaalset: ühtaegu kämpi, pidulikku ja kurba, rikkaliku ja meloodilist, mis kõik nagu käiks omavahel kokku ja nagu ei käiks ka. Isegi see jääb lõpuks selgusetuks, kas käiks siis või hoopis tantsiks.
Ave Randviir
BLUUSROKK
Van Morrison
Hinne 4
“Keep It Simple”
Nagu plaadi nimi ütleb, hoiab Põhja-Iiri legend Van Morrison oma kolmekümne kolmandal soolo-stuudioplaadil asjad lihtsana. “Ma tundsin, et mul on midagi nende lauludega öelda,” olla vanameister uue töö kohta ise lausunud. Vana mees teab, mida vana mees räägib. Ja ta räägib tõtt. Võimsalt bluusilik plaat kõlab väga ausalt ja ainuüksi avaloo “How Can a Poor Boy?” oreli-sound’i pärast tasub see album koduse plaadiriiuli souli- ja bluusisektsiooni mahutada.
Mihkel Raud
INDIE-ROKK
The Kooks
Hinne 5
“Konk”
Hiilgava debüütplaadiga maha saanud The Kooksi on tabanud paljusid Briti indie-roki bände kimbutanud teise albumi sündroom. “Konki” lood valiti väidetavalt ligi 90 laulu seast ja raske ongi mõista, kas süüdi on konveiermeetod või valed otsused. Miski ei haara ja ainuke, mida David Bowie laulu järgi nime võtnud bänd tõestada suudab, on see, et ka muidu nii paeluv indie-rokk võib olla ühevärviline tapeet.
Tiiu Laks
POPP
The Feeling
Hinne 4
“Join with Us”
The Feelingu teine plaat on kohati ehk tugevam kui unelev debüüt, kuid nad ei saa võistelda taas kokku tulnud päris New Kids on the Blockiga, sest see lihtsalt ei käi nii. Esimene tibu oli selles suhtes ehk isegi armsam, et ei püüdnud nii väga pea sisse kleepuvaid poplaule komponeerida. Veel on kuulda Feelingule omast klaveritausta, kellukesi ja aaaaaaa-tavaid meesvokaale taustal. Vormilt puhtam popp, sisult nõrgem omapära… või midagi sellist.
Tiiu Laks
ÖÖK
B-52s
Hinne 5
“Funplex”
Kui juba B-52s-i kronoloogiliselt koostatud kogumikud kipuvad poole pealt ära vajuma ja igavaks muutuma, siis mida oodata nende kaheksandalt stuudioplaadilt? Avapala “Pump” on veel kuidagiviisi lootustandev, kuid teisest loost läheb laar ikka masendavalt igavaks. Kuid eks seda ole aimata ka TopTeni koolkonna kaanekujundusest.
