BAROKK-POPP
Antony and
The Johnsons
Hinne 4
„The Crying Light”
Vaevatud inimest on vahepeal tore vaadata. No tõesti, tunnistagem. Tuli mehe kehasse sattunud naine Antony Hegarty ja laulis hingeväristava vibrato’ga surmast, õnnetust armastusest või palus õnnelik olles end lüüa. Kõik kuulasid härdunult ja mõtlesid, et kui kurb ja liigutav. Seejärel lülitati luksusliku disainiga muusikakeskus välja ja mindi baari õhtust sööma.
Praegu enam nii palju söömas ei käida, muusikakeskuse juures pole disain enam kõige olulisem, tänavatel liiguvad töötute hordid. Äng tuleb sisse uksest ja aknast. Kuid Antony tuleb taas, ega tule sugugi halvasti, laulab taas õrnadest lindudest, laulab surma ja elu vahekorrast. Kuulad hingevärinaga plaadi ära, lülitad muusikakeskuse välja (mitte puldist, sest see on rikkis), paned makaronid keema ja mõtled, kas Antony on äng iseenesest või ängi peegel, nagu oli omal ajal „Vihakobarad”.
Dannar Leitmaa
METAL
Satyricon
Hinne 5
„The Age of Nero”
Kahe Norra kurilooma seitsmes plaat võlub oma hüpnootilise mõjuga. Hakkab kohe alguses peas tammuma ja lööb üsna ühesuguse nätakaga meele mõnusalt vabaks. Kui pingutada ja kuulata peale sõnade ka palade ülesehitust, siis üllatab muusika lihtsakoelisus. Kuigi black metal eeldab vilunud pillimängu, näitab Satyricon (nagu ka näiteks Obituary), et hea muusik ei häbene mängida ka lihtsana kõlavat viisijuppi. Lihtne ja pingevaba, ent nõutud ja armastatud.
Veiko Pesur
ELECTRO
Circlesquare
Hinne 5
„Songs about Dancing and Drugs”
Saksamaa eliit-electro-leibelisse !K7 kolinud kanadalane Jeremy Shaw, kes pani plaadile nime väidetavalt Leonard Coheni ja Talking Headsi mõju all olles, on minimalistlikust elektroonilisest muusikast liikunud edasi omamoodi pehmesse shoegaze’i, mida vägistab vägivaldne electro. Ehk siis süngus, milles on oma helgus, ja vastupidi. Kui tapeet ei oleks muusikasõnavaras negatiivne mõiste, siis ütleks, et plaadi kujul on tegemist omamoodi intellektuaalse tapeediga ehk sisekaemuste tegemiseks vajaliku taustaga.
Tiiu Laks
ROKK
Eimel
Hinne 5
„Väikesed jumalad”
Pärast pikki aastaid teiste lugudele trummide mängimist ja kahest Eesti tippbändist vallandamist näikse Eimelil olevat selgelt vaja end välja elada ning selle plaadiga näidata, mis puust see trummimees on. Paraku on asjalood nii, et kui ka trummimehe hääl ja tahe muusikat teha on tugevast puust, siis „Väikesed jumalad” kõlab nagu saepuruplaat. Ei ole siin nimekate kambajõmmide kiuste või just nende pärast seda õiget hoogu ega minekut. Jaapanis, kus ka Spinal Tap maailmakuulsust nautis, ehk oleks…
Mart Niineste
