INDIE-ROKK
Doves
Hinne 4
„Kingdom of Rust”
Üheööliblikatest Briti indie-bände on jube palju, nad haibitakse värviliste tulede vilkudes kiirelt areenile ja kaovad sealt sama ruttu. Doves on teistsugune ja Elbow’ga võrdlemata ei saa teda jätta – mõlemad teevad glamuurivaba järjekindlusega ühe plaadi teise järel ega jää imekombel ilma huvist ja värskusest. Nii on ka nende järjekorras neljas album tugev, suurejoonelise kõlaga teos. Ja mida kurvemaks lähevad sõnad, seda tantsulisemaks muutub biit.
Maris Meiessaar
POPP
Pet Shop Boys
Hinne 3
„Yes”
Siin kohtuvad inglise popi legend PSB ja inglise popi praegune tipp-produtsendiüksus Xenomania. Tulemuseks on inglise elektroonilist poppi defineeriv heliplaat, kus keerlevad laulud on kuivad, lakoonilised, rutiinsed ja lihtsad. Albumil kõlav kaalutletud popp on äärmuslik, täielik vastand rokkmuusikale, mis on kantud metsikust energiast. Kogu selle rõõmutu rõõmu sisse on sattunud ka üks eriti hea lugu – „The Way It Used to Be”.
Mart Normet
ALTERNATIIVPOPP
King Creosote
Hinne 3
„Flick the Vs”
Šoti muusiku Kenny Andersoni viies n-ö ametlik plaat kõlab, justkui äsja suure plaadifirma lõugade vahelt vabanenud mees ajaks trendidest mõjutamata oma asja („I don’t give a fuck about that,” laulab ta kolmandas laulus), eksperimenteerib elektroonika ja naturaalsete instrumentidega, eri žanrite ja nende keemiliste reaktsioonidega ning vigurdab ikka laulusõnadega. Samal ajal kõlab „Flick the Vs” vägagi omas ajas kaasarääkivana. See on kergelt folgilik, kergelt elektrooniline, kergelt agressiivne, kergelt armas ja vägagi kergelt kuulatav.
Tiiu Laks
INDIe
Ray Astero
Hinne 3
„Obsessive EP”
Oh, indie-indie-indie… Eriti veel Eesti oma. Kuid sedapuhku ei kõlanud ühel hommikul töölaualt leitud plaadilt mitte see ülekõige meloodilisi-lärmakaid kõlavärve armastav meie aja noorte-indie, vaid vanem ja mahedam, päikesest purjakil indie, millesarnast tehti näiteks siis, kui Oasise geenius Noel Gallagher veel Inspiral Carpetsi lavatehnik oli. Kui uskuda kaudseid allikaid, siis ongi Ray Astero nime taga peidus üks vanema põlvkonna indie-mees, kes nüüd tuleb tasapisi sisemigratsioonist välja. Esimene samm käesoleva EP kujul on paljulubav.
Mart Niineste
POPP
Ayoe Angelica
Hinne 2
„I’m Amazed”
Taani ja etioopia verd Ayoe Angelica esimene album on üsna standardne (oma sõnutsi) popdžässi debüüt. On päikselisi mahedakõlalisi laule, on sügavamaid ja sensuaalsemaid, r’n’b poole pürgivaid vokaalipüüdeid, on ka päris sada protsenti poplugusid 1990-ndate lõpu stiilis. Tuntavad on lapsepõlve jäänud „Café del Mari” kogumike mõjutused ning ka midagi Timbalandi-taolistelt produtsentidelt õpitut. Raske on ju kõike lahedat esimesele plaadile mahutada, aga proovima peab, eks ole.
Tiiu Laks
