INDIe-ELEKTROONIKA
Kevin Blechdom
Hinne 5
„Gentlemania”
Blectum From Blechdomi nime alt kuulsaks saanud Kevin Blechdom on maha saanud ühe minu aasta albumi auhinna favoriidiga. Amanda Palmerit meenutava laulmisstiiliga Kevin annab plaadi jagu valu bandžole, korraldab kantrimuusika standarditega eksperimente, mis tõsisele kauboimehele annaks elu lõpuni maohaavad, hemorroidid ja õudusunenäod (eriti laulus „Monster”), ning teeb sinna juurde veel mõned ilusad ballaadid. Kevin alustab vaikselt ja läheb seejärel tumeda kabaree kõrgustesse, kust kohast ta mitte kuidagi alla ei taha tulla.
Dannar Leitmaa
THRASH
Hatesphere
Hinne 4
„To the Nines”
Kui veenev mänguoskus sai Taani metal-bändil selgeks juba esimeste plaatidega, siis nüüd on aega ja võimeid vaikselt täiuse poole liikuda. Bänd on saanud ka toeka toe noore laulja näol, kes plaadiketastel ei ole oma häält veel väga ilmutada saanud. Kui üks teine taanlane – King Diamond – on saanud kiita, et tema lood lausa kubisevad kitarrikäikudest, siis samamoodi võib esile tirida Hatesphere’i – kaunid ja kiired moodsa thrash’i palad on väga tehnilised ja hirmus mitmekesised.
Veiko Pesur
FILMIMUUSIKA
Alberto Iglesias
Hinne 3
„Pedro Almodóvar „Los Abrazos Rotos” OST”
Almodóvari filmide karakterid räägivad värvide, pilkude, pauside keeles. Sel heliribal leidub üht koma teist, aga veetleva salapära või paljutähendusliku groteski asemel on plaat nagu ilma piisava õlita keedetud paella. Puudub komponent, mis seoks „Katkised kallistused” tervikuks, kuigi Hispaania kino kuninga ihuhelilooja Alberto Iglesias on taas loonud paar meeldejäävat meloodiat. Flamenkolaulja Miguel Poveda ja Saksa eksperimentaalrokkarid Can üheskoos teeniksid maksimumi, aga siia seltskonda Cat Power (Pedro, ära pahanda) – no, gracias.
Mari Kodres
MAAILMAMUUSIKA
Oumou Sangare
Hinne 2
„Seya”
Aafrika muusikast on viimasel ajal üha enam kuulda – küll möllavad Buraka Som Sistema tüübid või Esau Mwamwaya. See on ju tore, sest muidu mõtleks suvaline Indrek S Eesti põlismetsadest, et Aafrikas tegeletakse ainult nälgimise, sõdimise ja HIV levitamisega. Eelmainitud artistide kombel Mali lauljatar Oumou Sangare DJ-sid kaasanud pole ning tegu on igati ausa, džässilike, kuid (väidetavalt) traditsiooniliste jahilauludega, mis räägivad naise rollist Aafrika ühiskonnas. Sellest arusaamiseks peab küll lugema vahelehte, sest Oumou laulab mingis välismaa keeles.
