Ewert and The Two Dragons

„The Hills Behind the Hills”

Mitmes karjääri käivitamise katse see nüüd kunagi ammu tulevikulootuseks tunnistatud Sundjal on? Ei mäleta, aga võrreldes varasematega on ta üldkõlalt enam lo-fi’likum ja folgilikum, instrumentaalselt intrigeeriv, salvestatud suvilas ja endiselt ingliskeelne. Tervikuna täitsa sümpaatne. Isikliku loovuse tšakrad on Sundjal veel paraku kinni.

Mart Niineste

The Hidden Cameras

„Origin: Orphan”

The Hidden Camerase 2003. aastal ilmunud „The Smell of Our Own” on selle kümnendi ilusaim plaat, vaieldamatult. Kanada gay-anti-folk-mis-iganes-bändi ja selle eeslaulja Joel Gibbi meloodiad olid tasemel, mis peaksid isegi Brian Wilsoni kadedaks ajama. Seejärel ilmus kaks mittemidagiütlevat plaati, ja seetõttu tekitas ka „Origin: Orphan” kartlikku ootusärevust, kas ületab nüüd lati või ajab selle taas alla. Tulemus: seekord jääb latt üle pika aja napilt ja võbeledes püsima.

Dannar Leitmaa

Children of Bodom

„Skeletons in the Closet”

Enam kui 15 aastaga on Soome metal-bänd igasugu eriväljaannete lisalugudena linti mänginud suure hunniku teiste autorite loomingut, mis nüüd lõpuks leidsid loogilise lõpu kaverikogumikul. Paar töötlust tegi bänd ekstra ka selle albumi tarvis, nt on nad kaverdanud Anthraxi töötlust Trusti loost „Antisocial”. Tegelikult on aga töödeldavate lugude spekter nii lai, et terviklikku muljet Bodomist endast plaat ei anna. Olenevalt sellest, kas ette mängitakse Poisoni või Slayeri lugu, kõlab ka COB kui rock’n’roll või thrash metal. Siiski, seda tubli annuse meloodilise death’i taustaga.

Veiko Pesur

Nelly Furtado

„Mi Plan”

Nelly Furtado väidab, et tal on plaan. Nelly hispaaniakeelne plaat tiirleb peaasjalikult ümber saatusliku meesterahva, kelle järele naine oma nasaalse nunnu häälega ihaleb. Sina, mina ja süda ehk tu, yo ja corazon on sõnad, mida eestlase sõnavarasse usinalt ka sel plaadil kinnistatakse. Iseloomukamad kambajõmmid Julieta Venegas, hiphoppar La Mala Rodriguez ja jumaliku, otsekui läbipaistva häälega Concha Buika muudavad Nelly plaani terakese veenvamaks, hispaania keele eest saab teise boonuspunkti ja kokku moodustub rasvane, aga maitsetu burrito.

Mari Kodres

„Loisto”

Yö kostab, nagu Yö on kostnud juba ligi paarkümmend aastat – tekstides pimedust ja nukrust embavana, kuid muusikas aina enam estraadilavale trügivana. Mis on aga bändimeeste karjääri ja vanust arvestades täitsa oo-kaa. Fänkond on neil tõenäoliselt kogu aeg sama ja sama lojaalne ning sestap ei anna ka bänd ja eelkõige põhiline helilooja Jussi Hakulinen endast päris sada protsenti ning originaalsust võrreldes varasemaga palju ei leia. „Loisto” on laisavõitu kindla peale mineku plaat. Kuid ilmeksimatult üks sellistest, mis õigustab nähtust nimega suomirokki.

Veiko Pesur