Gorillaz
Hinne 5
„Plastic Beach”
Damon Albarn lubas teha Gorillazi kolmandast albumist oma senise karjääri kõige popilikuma plaadi. Mees sai sellega hakkama. Pole kaua olnud albumit, kuhu oleks koondatud nii palju üksikult võttes häid lugusid, mis moodustavad veel ka suurepärase terviku. Kas või naeratuse näkku toov „Superfast Jellyfish”, Bobby Womacki improviseeritud sõnadega „Stylo”, Daft Punki paremaid päevi meenutav „Glitter Freeze” või „On Melancholy Hill”, mille meeleolu pealkiri ilusti kokku võtab. Ja mida need Gallagherid üldse tänapäeval teevad? Albarn tegi igatahes aasta ühe parema plaadi.
Dannar Leitmaa
KOGUMIK
Eri esitajad
Hinne 4
„EKA muusika fond”
Et kunstiakadeemia oma kodulinna kultuuri, sealhulgas muusikaelu tugevasti mõjutab, on päevselge. 21 artisti loomingut hõlmava kogumikplaadi lood on pärit aastatest 1979–2010, Peoleost ja Kukerpillidest Pia Frausi ja Kiwanoidini välja. On kantrit, Hardi Volmeri erinimelisi bände, mürarokki, kingapõrnitsemist, elektrobiiti ja neofolki; teised alternatiivsed voolud jäävad nähtavasti EKA-laste fookusest välja. Domineeriv emotsioon on nostalgia, mida rõhutab ka 1980-ndate ajakirja Noorus meenutav plaadikujundus.
Kaarel Kressa
INDIE
Oh No Ono
Hinne 4
„Eggs”
Falsetiga meeste pealetung oli sama tugev viimati vist glam-roki ajastul. Oh No Ono vokalistki ei oska lihtsalt teisiti laulda. Väidetavalt. Need Taani noored on suures osas nagu kaasmaalased Efterklangist, nende laule võib nimetada orkestreeringuteks ning nende muusika kihtidest võib leida helisid metsast ja rannast ja hüljatud vabrikuhoonest. Minirokkooperi „Beelitz” salvestasid nad samanimelises sõjaaegses Saksa psühhiaatriahaiglas. Kuid vaatamata kakofooniast tekkinud harmooniale on nende kõla siiski üsna popilik. Ja pagana huvitav.
Tiiu Laks
FOLK-METAL
Metsatöll
Hinne 4
„Äio”
Metsatöll pole kunagi olnud mu mõdukapp. Kuid tunnistan, et ollused, millest Soome seppade juures linti raiutud „Äio” koosneb, annavad ühtekokku päris huvitava maitseelamuse. Samuti tundub, et bänd on pärast mitte just kõige õnnestunumat kolmandat albumit „Iivakivi” leidnud tasakaalu vana hea ja uue põneva vahel. Siit ei puudu vanad head sõnad-pähe-ja-esiritta-kaasa-laulma-laadis kunglaromantilised hundihümnid. Samal ajal on „Äio” kõlapildilt folgilikum kui bändi varasem kraam ning selle raskeroki poolgi viskab sisse edumeelseid vimkasid.
Mart Niineste
DEATH METAL
Necro Strike
Hinne 3
„Red Is Out”
Kas siis maal ka metal’it tehakse? Tehakse küll, näiteks Viljandis on üks ansambel, kes on mitu aastat paari eri nime all püüdlikult kodumaise death metal’i lipulaevaks rühkinud. Natuke naiivsed, kui rääkida väljanägemisest. Natuke kummalise ja perversse huumorimeelega, kui rääkida tekstidest. Ja natuke üllatavalt ning tõsiselt hea, kui rääkida muusikast.
Raigo Tapun
