Liars
Hinne 4
„Sisterworld”
Miskipärast, eriti pärast nende 2007. aasta omanimelise kuulamist, näikse „Sisterworld” olevat samm tagasi. Too teatav intensiivne ja müraküllane hüsteerilisus, mis seni iga järgmise Liarsi plaadiga kasvas, on kuhugi kadunud. Haihtunud! Kuid kui pisut aega anda, hakkab „Siserworld” tööle. Stereopanoraamis harvalt hõljuvad helid rahustavad. See pole enam tripp, see on mahatulek. Huvitav, kas järgmise plaadiga hakkab Liars pinget uuesti üles kruvima?
Mart Niineste
EKSPERIMENTAALROKK
Xiu Xiu
Hinne 4
„Dear God I Hate Myself”
See on nüüd siis esimene plaat Xiu Xiult, kus ei löö kaasa Caralee McElroy. Ega ei teagi, miks ta fännidele nii väga hinge läks, sest Xiu Xiu on ikkagi eelkõige Jamie Stewarti sooloprojekt. Suurt vahet polegi tunda, kuna Stewart jätkab sisseharjunud enesepiitsutamist ja hinge avamist sõnades ning üllatamist helipildis, kus bändimees on kui laps kommipoes, kes tahab iga mõeldava pilliga ühe törtsu ära proovida. Kõige enam paistavad siin plaadil valu saavat sämplerid ja süntesaatorid, mis mõne loo justkui vanade 8-bitiste mängukonsoolide meenutusradadeks muudavad.
Dannar Leitmaa
ART ROCK
These New Puritans
Hinne 4
„Hidden”
Enne pigem postpungi elustamisega tegelenud briti noored on oma tähelepanu puupuhkpillidele ja trummidele keskendanud ning loonud Benjamin Brittenile ja Steve Reichile kummardusi tegevaid klassikalisi kompositsioone, mis tekitavad kohati ürgsete sõjamehe loitsude tunde. Välkuvad mõõgad, agressiivsed trummid, aga ka lastekoorid mõjuvad kohati apokalüptiliselt, mille varjus hiilib elektroonikale toetuv fantastika ning üle kiirgab selle heliloome erakordsus. Erakordselt põnev plaat, sünge ja ilus, muusikateos.
Tiiu Laks
ARMUMETAL
HIM
Hinne 3
„Screamworks: Love in Theory and Practice, Chapters 1–13”
Ville Valo võiks vabalt olla Chirs Isaaki hüljatud soomlasest poeg ja tõenäoliselt ta seda ongi. Selline poeg, kes on natuke karmim oma muusikalistes kõlades ning joob viina ja teeb palju suitsu. Kuid piinleb igaveses armuvalus. Päris metal’iks seda muusikat kutsuda pole õige, kuid nii kõlab ilusamalt. Pealegi on tema varemilmunud plaadid olnud rohkem gooti-metal’i kanti, sealt võiks see nimigi üle tulla. Uus plaat on meloodiline ja rahulik ja tembitud väikese industriaalsaundiga.
Raigo Tapun
POPROKK
Brainstorm
Hinne 2
„Years And Seconds”
Eestlastele kunagi päikeselapsi meenutanud lätlaste popbändi üheksas album ilmus mullu venekeelsena, kaks aastat tagasi aga läti keeles, kuid varsti juba 20 aastat tegutsenud bänd on kindel oma ingliskeelses turus (soojendasid nagu ju kunagi Depeche Mode’i ja said kiita R.E.M.-ilt) ja jagab omamaise hiphop-produtsendi käe all tehtud plaati ka uues keeles uutele turgudele. Endiselt kergelt naiivseid laulusõnu saadab aga nipsasjakesi täis topitud muusika (eriti ekstreemsed näited on näiteks sitarilaadne pill ja paaniflööt!), millel laulab kergelt väsinud Renars. Muidu pole vigagi.
Tiiu Laks
