Plaadid
INDUSTRIAAL
Pain
Hinne 4
„You Only Live Twice”
Diskomuusika sidumine metal’iga on alati kahtlane värk. Sest meeldima peab eelkõige hevimeestele, tantsurahvas seda niikuinii omaks ei võta. Kui just meelast lauljat ei valita… Peter Tägtgren ei ole eriti meelas, pealegi käib temaga kaasas tema teise kuulsa bändi, Hypocrisy kaaskiri. Siin on nüüd kuulda varasemast kurjemaid kitarre ja head, isegi nelja sorti vokaali. Mõnevõrra üllatav on tegelikult see, et viimatine on juba Paini seitsmes plaat, nii et teatud juhtudel võib tekkida isiksuse kahestumine. Kes sa oled Tägtgren, hevimees või tantsulõvi?
Raigo Tapun
SVING
Tony Bennett
Hinne 3
„Duets II”
Sinatra-vaimustuse lõpuaegadel lavadele roninud Bennett on praeguseks 85-aastane. Ja kellega väärikas svingilaulja siis mikrofoni jagab – Lady Gaga, Amy Winehouse, Norah Jones, Sheryl Crowe, Queen Latifah, Faith Hill, Mariah Carey. Kuid need noored naishääled ei suuda plaati nii palju värskemaks teha, et see ülejäänud svingiklassika kogumikest oluliselt erineks. Klassika („The Lady Is A Tramp”, „The Way You Look Tonight”, „One for My Baby” jt) on jäetud ikka klassikalisse kastmesse. Seepärast sobivad sinna ikkagi hästi just duett Aretha Franklini ja Josh Grobaniga ning üllatuslikult ka Lady Gaga.
Tiiu Laks
POPP
Blink-182
Hinne 2
„Neighbourhoods”
Mõned asjad võiks jääda ilusaks mälestuseks. Ka siis, kui nende tegemise aeg tundub tegijale tagantjärele elu kõrghetkena, mida on vaja järgnenud tagasilanguste tõttu taasluua, et end jälle hästi tunda. Ühesõnaga – nii kümme aastat tagasi padukuulsust nautinud punkpopansambel, mis andis maailmale supertrummari Travis Barkeri ning kaks keskpärast bändi +44 ja Angels And Airwaves, on vähemalt mõneks ajaks tagasi. Peab nentima, et omaaegsete hittide „All The Small Things” või „First Date” ning luigelaulu „I Miss You” mõõtu minekuga lugusid uuel albumil pole. On püütud tabada omaaegseid vorme, täita seda veidi täiskasvanulikuma sisuga. Ja tulemus? Ega siin peale Travise trikitamise ja paari produktsioonilükke suurt muud nautida pole ja sellekski peab rokkmuusika tegemisest omajagu jagama.
Mart Niineste
FOLK-POPP
The Pierces
Hinne 2
„You & I”
Kui õdededuo The Pierces oleks film, oleks ta kahtlemata üks nendest romantilistest komöödiatest, mida kobarkinod näidata armastavad. Ameerikast pärit bänd viljeleb magusat popfolki ning on oma südameasjaks võtnud kergitada nende laulude skoori, kus soft’i-süntesaatori ja maheda kitarri saatel lausutakse fraase „I love you” ja „I wanna be loved by you”. Ja see õnnestub neil hästi. Mis aga eriti ei õnnestu, on teha muusikat, mille väärtus oleks suurem kui armsal roosaroosilisel tapeedil mõne fotogeenilise beibe magamistoas.
Mari Peegel
METAL
Tyr
Hinne 3
„The Lay of Thrym”
Alkohol ja muusika on Fääri poodides kallid. Ja kui midagi on kallis, siis veetakse seda salaja sisse näiteks Venemaalt või proovitakse ise teha. Ma ei tea, kuidas Fääri saartel salajaste pruulikodadega on, aga kõige kuulsamat hevibändi tean küll. Nad mängivad folk-metal’i ja muidu meloodilise hevi vahepealset muusikat, kuhu on jõudu ammutanud viikingite mütoloogiast, ning naudivad kodusaartel rahvaarvu väiksust arvestades suuremat sorti konkurentsi puudumist. Proportsioonid on seatud nii, et kümnest laulust kaks on kodupublikule ning kaheksa massidele maailmas, kus nad kahtlemata samuti tähelepanu on pälvinud.
Raigo Tapun