Plaadid

                 
Plaadid
Plaadid

PROGEROKK
X-Panda
Hinne 5
„Flight of Fancy”
X-Panda kutid mängivad oma esimesel plaadil perfektselt, võib-olla liigagi steriilselt. Sellist vaimustushetke, kus röögataks „äääärrghhh” ja raiuks kitra, ei ole. Tundub, et noor kitarrist on kuulanud John Petruccit. Ja ka Yesi ja Steve Howe’i. Tulemuseks on õpiku-proge – kõik saundid ja käigud on õiged. Vennad on kuulanud! Nii on loogiline, nii õpitakse. Algus on X-Pandal kõva, siit saab edasi minna. Selleni, et ei oleks ainult head noodilugemist ja kompositsiooni, vaid ka tuntavat improvisatsiooni. 1 Agu Tammeorg

BAROKKPOPP
Florence + The Machine
Hinne 4
„Ceremonials”
Florence’i teine album on tervikuna palju tugevam album kui debüüt „Lungs”, kuigi selle kõla võibki ehk tunduda liiga ühetooniline. Sellel on omamoodi praegust aega iseloomustav pingestatult tume, gootilik alatoon, mis kõnnib kuskil art rock’i piirimail. Albumi nimi sealjuures on väga tabav, sest meeleolud ongi väga tseremoniaalsed, kuigi tseremooniaid viivad läbi pigem hallid kardinalid kui särasilmsed kirikuisad. Ka Florence’i kajavat vokaali saadab enamasti koor, mis paganlike trummide saatel kohati natuke metsikukski võib muutuda. Kogu vokaalide, bassi, trummide, elektroonika ja kümnete tilulilude kaalutletud virvarris väga võimas plaat.
Tiiu Laks

ROKK
Vennaskond
Hinne 3
„Anarhia agentuur”
Vennaskonna uus plaat pole kehvem kui eelmine, 2001. aasta „News from Nowhere”, iseasi, kui kõrgeks seda latti lugeda. On mitu head üllatust ning kui kogu plaat kõlaks nagu kaasakiskuv „Aeliita” või neurootiline „Steriilne särk, revolverkülmad prillid”, võiks rääkida lausa comeback-albumist. Seda taset aga ei suudeta hoida, erilist kunstilist tervikut ei teki ning mõõdutundetult on juurde topitud vanasid kontsertlinte ja rahvalugude kavereid. Armas, et Trubetsky bänd kasutab tema enda luulest inspireeritud autorite tekste. Esmakohtumiseks bändiga ei kõlba, fännidele siiski selgelt kohustuslik.
Kaarel Kressa

BLUUS
Andres Roots Roundabout
Hinne 3
„Leigh’s Spider Jam”
Minu meelest parima kodumaise bluusijõugu Bullfrog Browni ninamehe Andres Rootsi oma bändi esikalbum. Tegemist on elektri-, mitte deltabluusiga. Osa lugusid on instrumentaalpalad. Mängitud täitsa mõnusa gruuviga. Saund on pehme, ent mõnusalt räpakas. Käsitööoskuste näitamisega üle ei pingutata. Album panustab pigem tervikmeeleolule kui paarile põhipalale. Vahepeal läheb hägusaks jämmiks kätte, siis võtab mõne looga uuesti kindlama kuju. Kokkuvõttes keskmiselt mõnus kuulamine.
Mart Niineste

ROKK
Evanescence
Hinne 3
„Evanescence”
Kas rokk või sümfooniline metal? Nüüd juba pigem ainult selline magus rokk, sest sümfooniad on täitsa tagaplaanile jäänud ja kena klaveriklimberdamine selle asendanud. Päris aeglastes lugudes nagu „Lost in Paradise” sõidavad siiski ka sümfoonikud sisse. Sisult on tegemist aga taas sooloalbumiga ja ega muusikamaailmas pole palju bände, mille tugitala, viisi- ja sõnameister on naine. No ja Amy Lee mõistab muidugi ju väga ilusasti laulda ning klaver ja harf on samuti tema rida.
Raigo Tapun

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Registreeritud (0) Anonüümne (0)
Jäta kommentaar
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare