Seda uuema Eesti allhoovustepopi kogumikku võib vaadelda kui kuraatorprojekti. Janek Murdi ja Erkki Tero poolt kahe aasta jooksul valitud ning teinekord kohendatud palad. Valik on lai. Süvakeldriskeenest kodumaise sõltumatu popi tippudeni. Märksõnu: Ans.Andur, Ewert And The Two Dragons, Hypnobooster, Laulan Sinule, Mari Pokinen, Mirabilia, Oleg Kosjugin ja Orelipoiss. Kokku kõlab see valdavalt „delfiinipoppi” sisaldav kogumik terviklikult. Järjest läbi kuulates lõpuks isegi liiga terviklikult. Või siiski päriselt mitte, sest kui helipilt muutub kuulates rutiinseks, tuleb vahele lugu, mis eristub. Otseselt nõrku asju pole siia sattunud, kuraatoreid tasub kiita ranguse eest. Kes esinejatevaliku loominguga lähemalt kursis, sellele on kuraatori tõlgendused ilmselt huvitavamad kuulamiselamused. Kes tühja koha pealt kuulab, selle jaoks vahet pole. Toimib niisamagi.* Mart Niineste
***
KITARRIROKK
Me, Myself & I
„Me, Myself & I”
Tarvo Valmi ühemeheplaadi esimesed 12 lugu on 16 aasta tagused – see on konkreetne 90-ndate punk, kuivõrd punki üldse 1990-ndatel oli. Aga noh, Valmi jaoks oli. Hilispunki, kus mängitakse juba korralikult, mustris, mitte umbes. Varasemad punkarid ju üldse ei vaadanud, kuidas nad mängivad. Saund on hea, rifid normaalsed, kuigi sarnased. Arvestades, et seda kõike on üksi tehtud – väga hea tulemus. Viimased viis lugu on pärit 2000-ndatest – korralikud rokilood, spetsialistid on appi võetud. Kõlab nagu Foo Fighters. Need viis lugu meeldisid raudselt rohkem, seal oli enamat kui konkreetne riff. * Agu Tammeorg
***
INDIPOPP
Lana Del Rey
„Born To Die”
Ma ei mäleta viimaste aastate jooksul ühtegi teist artisti, kes oleks mees- ja naistuttavate arvamusi niivõrd tugevalt eristanud. Naised räägivad geniaalsusest ja muusika tekitatud vaimsetest orgasmidest, kui meesisikud pigem võdistavad Lana singlite madalahäälsust kuuldes õlgu. Madal hääl on üks põhjuseid, miks Lana tõsiselt võtmine on väga keeruline, seda paradoksaalsel moel, sest lauljatar otsustas madala häälega laulma hakata, kuna nii pidavat ta olema rohkem tõsiseltvõetav… Plaadi temaatikaks on, nagu ikka naislauljatel kipub olema, õige mehe armastus, südamevalu, hülgamine ja kõik see, millest räägib „Seks ja linn”. Vahele väikseid eneseiroonilisi ridu, kus Lana laulab, et „armasta mind, sest mind mängitakse raadiost”. Ehk just äkitselt saabunud kuulsuse tõttu polegi suudetud teha ühtlaselt tugevat plaati, sest singliks saanud laulud tungivad teravalt positiivse näitena esile, üks laul („National Anthem”) kõlab sama väljaspool konteksti ja ebamugavust tekitavalt kui räppiv Koit Toome ja uutest lauludest kõige parem („Without You”) on jäänud üldse deluxe-variandi boonusrajaks. * Dannar Leitmaa
