Plaadid
ROKK
Rivers Cuomo
„Alone III: The Pinkerton Years”
Weezeri eelmisel aastal ilmunud plaat sai muusikakriitikutelt üksmeelselt peksa. Igav, mittemidagiütlev ja igati unustust vääriv järjekordne plaat riiulis. Ent vähemalt bändi lauljal Rivers Cuomol on selle kõrvale võtta enda noorusea demoks jäänud laulud, mida ta on viimastel aastatel järjest välja lasknud. Koos hiiglasliku isikliku kirja- ja fotomaterjaliga välja antud kolmas installatsioon Cuomo meenutustest sisaldab taas beachboysilike taustavokaalide ja garaažibändi kvaliteediga salvestisi. Mainekujunduslikult muidugi väga geniaalne lahendus, sest ainult Weezeri plaate välja andes muutuks Cuomo bonolikult tüütuks enesekordajaks, kuid noorpõlve kulda välja koukides peab tõdema, et vähemalt kunagi oli ta kuradi andekas kuju. Dannar Leitmaa
KÕRTSIPUNK
Legshaker
„Maksmata võlad”
Ligi 15 aastat tagasi oli õhus plaan, et Psychoterror hakkab esitama Untsakate lugusid ja vastupidi. Legshaker tegi nüüd mõtte omal moel teoks – puujalad klõbisevad kõrtsipõrandal ka kõige jõrmimatel folkpungipiraatidel. Üle aja on pogoülikoolis kursus, mille auditooriumiks on oodatud ka lapsed – sõnum on pigem päikesepoolne. Aga nagu mulle mainis tuntuim keskealine Kadrioru punkar, viimane aeg on enne suurt tuntust nimi eestindada! Sääreväristajad.
Tarmo Tuule
VOKAALMUUSIKA
Crea
„Ajajooned”
Kümme potentsiaalset laulu lastekooridele – lastepärased tekstid ja tuttavlikud meloodiad. Meenutab Eesperet, Ehalat, Pajusaart. Kohati tundub, et klaveripartii on justkui vägisi kirjutatud. Pianistil on igav, laulja saab hakkama. Tahtmine tundub aga kõva olevat. Asi oleks parem, kui kasutataks bändi: oleks rohkem värvi ja põnevam kuulata. Kui panna ETV lastekoor laulma ja bänd taha, siis läheksid need lood järgmisel noorte laulupeol nagu soojad saiad. Oleksin ma kompositsiooniõpetaja, paneksin hindeks nelja, sest otseselt vigu tehtud pole, aga kuulajana annan kahe. Agu Tammeorg
ROKK
Howler
„America Give Up”
Miskipärast tundub selline surf-popp, nagu viljeleb ansambel Howler USA-st Minneapolisest, kuidagi eriti mõttetu. Eriti Howleri enda ettekandes. Kuigi kõik komponendid prooviruumistuudiolikust üldkõlast väidetavalt kaasakiskuvate meloodiate ja täiesti normaalselt komponeeritud seadeteni on plaadil enam-vähem olemas, ei võta see kuidagi vedu, vaid laseb jõuetuvõitu tühikäigul ja muutub kusagil neljandast loost talumatult ettearvatavaks lõpuni. Aga ainult juhul, kui seda enne lõppu millegi asjalikuma vastu ei vaheta. Mart Niineste