Seitsmetolline – see väikealbumiformaat tuleb koos vinüülplaadi kui sellisega tasapisi tagasi ka meil, ometi ka meil. Sügistalvest meenub Zahiri ja Tolmunud Mesipuu split. Aga see selleks. Igatahes on Seksoundi ümber koondunud bändidest seekord seitsmetollisega maha saanud trio Picnic, mille liikmed on osalt tuntud ka 1990-ndate indie-legendist Dreamphish ja 2000-ndate nohikubändist Bad Apples. Picnic jätkab nende kahe looga 2010. aastal ilmunud esikalbumi „Winter Honey” joont, püsides seal dream-popi ja shoegaze’i radadel. Ausalt öeldes on need kaks lugu parajad tiiserid enne järgmist albumit. Bändi helikeel oleks nagu ajas muutunud, kuid päris täpselt need seitse tolli seda muutust esile ei too. Voogav nimilugu „We’ve Only Just Begun” naelutab silmad kinganinade külge, popilikum B-pool „Say A Little Prayer” paneb läbi pilvede päikest piiluma. Tore kevadine minialbum. Mart Niineste


FOLKROKK

Counting Crows
4/5

„Underwater Sunshine (Or What We Did On Our Summer Vacation)”


Plaadikompanii orjusest vabanemine on mõjunud vanadele rokimeestele nii, nagu mõnikord mõjub orjusest vabanemine. Pea on täiesti puhas. Ideedest. Noh ja siis tehtigi selline huvitav plaat, kus on kaverid, mis on tehtud äratuntavalt Counting Crowsi võtmes. Esimene kuulamine oli ilma selle teadmiseta ja mulje jäi jahmatavalt hea, pärast tõdemust punkt maha. Eriti hästi kõlab Coby Browni „Hospital” ja varasematest tegemistest on tegelikult juba tuttav pala „Four White Stallions”. Raigo Tapun

AVANGARD

Multiphonic Rodent
4/5

„Luuperikontsert nr 1”


Opium Flirdist „väljapuksitud” multiinstrumentalist Erkki Hõbe teeb oma muusikat luuperitega. Salvestab ühe pilliga helikatke, paneb kordusesitusele, mängib teise pilliga järgmise katke peale ja nii edasi. Nõudlik formaat, ei saa poolt loovtööd ega vastutust bändikaaslastele jätta. Aga Hõbe saab hakkama. Pikad kompositsioonid on mõnusalt, isegi džässilikult vaheldusrikkad, lastes järjest eri pille ja meeleolusid esiplaanile. Kohati tahaks luuperikontserdi olemust ja meeleolu võrrelda Frank Zappa „Hot Ratsiga”, mingi (alateadlik?) ideoloogiline ühenduslüli näib nende kahe vahel olevat. Kõige nähtavamalt vahest see, et ka luuperikontsert on andeka ambitsioonikas ettevõtmine ja jutustab oma muusikaga kuulajale mingit helget hea kulgemisega vaheldusrikast lugu paari tumedama tooniga. Mart Niineste

GROOVE-METAL

Who Framed Roger Moore?
3,5/5

„Woman With A Distortion Stompbox”


Sedapuhku võiks siis öelda, et skeene-metal. Selles mõttes, et Pedigreest tuntud Margo Rindemaa ja vokalisti Andrus Kuusi projektis lööb kaasa veel hulk enam-vähem samast ringkonnast tuntud muusikuid, nagu Ardo Kivi (Tallinn Daggers) või Rauno Kutti (Bedwetters). Muusikaliselt haakub see kettatäis käristamist kohalikest bändidest-teemadest ehk enim Horricane’iga, rohkem sugulasi ei meenu. Niisiis laias laastus tuttavlik, ka tunnusjooni järgiv, ent siinkandis vähe viljeletud muusika. Kohalikku muusikaelu kahtlemata rikastav panus, laiemas plaanis võimalik tänu DIY (ehk „tee ise”) diskursuse epohhile. Aga karp-lahti-katarsist tekitama ei kipu. Mart Niineste

ROKK

The Dandy Warhols
3/5

„This Machine”


Juba rohkem kui kümme aastat tagasi (!) lauluga „Bohemian Like You” ülemaailmset kuulsust võitnud The Dandy Warhols on vahepeal vanaks saanud. Ega enam 44-aastasena (nagu näitab laulja Courtney Taylor-Taylori pass) selliseid murevabasid ja nooruslikke poprokipalasid ei puista. Vahepeal elektropopiliku saundiga kuulajate meelehead (edutult) võita üritanud dandy’d on seekord läinud rokilikumat teed, kus keskseks mängijaks on kitarr, kohati piserdatakse natuke bluusilikku fiilingut, plaadi algus on energilisem, aga lõpp just väärt järgmisele plaadile aluseks võtta. Veniv ja atmosfääriline rokitripp, mida kannab karm kitarririff. Kui see on avamäng järgmisele plaadile, siis ootaksin pigem selle ära. Tiiu Laks