Lily Allen „Sheezus”
Hinne: 2.5 / 5
Mis egotripp see Briti lauljannal Lily Allenil nüüd on? „Give me the crown b*tch, I wanna be sheezus!” laulab ta moodsa dubstep’i taustal. Ei haaku enam selle toreda energiast pakatava ja I don’t give a damn suhtumisega, mis oli tema põhitrump varasemas muusikas. Mingi vajadus ennast teiste poplauljate nagu Katy Perry või Lady Gaga kõrval näidata – ma oskan ka diivatseda? Plaadi päästab teises kolmandikus maha tõmmatud hoog lugudes nagu „Insincerely Yours” ja „Take My Place”, kus on lõpetatud popi-stampide (just – see dubstep, jälle!) ekspluateerimine. Kantristiilis „As Long As I Got You” paistab silma plaadi pärlina.
On see plaat äkki hoopis suur sarkasm eelnimetatud lauljannade ja üldisemalt popmuusika arvel? Kui nii, siis paraku töötab see Alleni kahjuks, sest üldiselt jääb plaat küllaltki isikupäratuks. Aga eks peavoolu raadiojaamadele jätkub siit mängimiseks materjali küll ja küll. Maarja Pakats
INDIE-ROKK
Kaiser Chiefs „Education, Education, Education & War”
Hinne: 3.5 / 5
Kaiser Chiefsi looming jaguneb kaheks: liiga hästi õnnestunud debüüt- album ja ülejäänud, mis jäävad sellest pügala või paari võrra allapoole, kuigi on eraldi võttes tasemel kaup. Siin plaadil on uus trummar ning sotsialismiromantikat ja pungilikke mõjusid ehk rohkem kui eelmisel korral, meeldejäävaid meloodiaid ja põlvenõksutavat biiti sama palju kui tavaliselt.
Playlist’i trügivad tempokad „The Factory Gates” ja „Ruffians on Parade”, samuti lüüriline „Meanwhile Up In Heaven”, pehme 1980-ndate Stranglersi laadis kõlaga avasingel „Coming Home” on aga ehk liigagi kindla peale minek. Kui selline pop-indie meeldib, siis kärab hästi.
Aga kui Kaiser Chiefs ja Arctic Monkeys peaksid omavahel samasugust pikalevenitatud duelli, mille Oasis omal ajal ühepoolselt Bluri vastu välja kuulutas ja kaotas, läheksid minu tugrikud vastasleeri toetuseks. Kaarel Kressa
