Klaxons
Hinne: 4,5/5
Kui Klaxons nullindate keskel oma esik-albumiga välja tuli, ristiti ta new rave muusikastiili posterbändiks. Nende uuenduslikku kõla hinnati ülivõrdes. Praegune, kolmas album on aga vana kool ja selle mitteuuenduslikkust on kauamängivale ette heitnud ka muusikakriitikud üle maailma. „Love Frequency” ongi täis pikitud 1980. ja 1990. aastate stiilis tantsumuusikat (parimad näited „There Is No Other Time”, „Invisible Forces”). Sekka natuke dubstep’ilikku peavoolu („Show Me a Miracle”), kus dub-kaste on täpselt nii piiri peal, et muudab selle heaks nüüdisaja poplooks. Eks ta kokkuvõttes retro ole, aga retro mulle meeldibki! Maarja Pakats
POP
Lana Del Rey
Hinne: 2/5
Lana Del Rey üllitis on üks neist õnnetutest kauamängivatest, mis on paberile panduna ülimalt cool ja avant-garde, ent paneb inimkõrvadel testides pea valutama. Del Rey maailm on üks suur hädaorg ja tema vinguv toon ei aita ka kuulaja elu ilusamaks muuta. „Ultraviolence’i” päästab mingi maani enamiku plaadist produtseerinud Dan Auerbach (The Black Keys), kes on ulgumise suutnud pea talutavaks muuta. Ühepunktisest hindest päästab plaadi „Brooklyn Baby”, mis teeb kummarduse biitpoeetidele ja Lou Reedile. Eleen Änilane
AMERICANA
Jack White
Hinne: 4/5
Oma teisel sooloalbumil ei tee White endale hinnaalandust ega püüa ka üle oma varju hüpata. Ta on endiselt americana-mees, kes ei kapselda end traditsiooniliste lahenduste surnud ringi, ei mängi kantrit ja bluusi õigesti, vaid läheneb asjale nii nagu peab – sünteesides seda kõige muu ja moodsaga. Tulemus ajab imitatsiooni-iharatel stiilipuritaanidel muidugi harja punaseks, aga kellele Jon Spenceri bluus meeldib, sellele klapib ka White’i americana. See on küpse artisti plaat, mis võib terviklikkuses näida hitivaba, kuid lähem tutvumine ja kihtide läbipuremine teeb sellest mõnusa ampsu. Mart Niineste
