Plastikust teemantide triumf
Võib öelda, et koos Britney Spearsi kolme võidukarikaga viimaste MTV videoauhindade üleandmisel tundub white trash’i stiil olevat saanud pigem normiks kui naeruväärsuseks. Ameerika popprintsess esindab kõike seda, mis on white trash’is halba ja/või head: kohutavad kostüümid, alkohol, segased peresuhted, tujukus ning soov kõige kiuste säilitada keep smiling.
Kultuuri pankrot?
Esmakordselt tuli termin white trash kasutusele 1820-ndatel, kui Ameerika suurlinnade ümber tekkis valge töölisklassi võru. Neid inimesi ühendasid vaesus, harimatus, meeleheide ja vastandumine eliidile. Sotsiaalteadlane Max Weber defineeris valget prügi kui inimklassi, kellele ei kuulu orje.
Praegune elustandard on küll märksa kõrgem kui kahesaja aasta eest, kuid white trash on elujõulisem kui kunagi varem. Sellest on saanud omamoodi subkultuur koos oma iidolite ning ühtekuuluvustundega, mis annab endast väga julgelt märku ka kõige laiemas kultuuripildis. Paljud nähtused – minimissi valimistest kuni rämpstoiduni, Britneyst kõige räpasemate tõsielusarjadeni – püsivad peamiselt madalamate ühiskonnakihtide poolehoiul.
Sellist maailmapilti võib teravmeelsemalt nimetada ka kultuuriliseks pankrotiks. Maitset dikteerivad juurteta inimkihid, kel puudub igasugune soov areneda, saada haridust ja jätta endast mingigi jälg, mis oleks suurem võidunud laigust diivanil.
Poliitilisel maastikul on valge prügi eelistused alati konservatiivsed, nende meelelaad on laisk ja pigem osavõtmatu. Ühtaegu ei pea need inimesed eriti lugu autoriteedist ega sotsiaalsetest normidest, kaldudes käitumises ja stiilis tihti vulgaarsusse. Kes on näinud Jerry Springeri sõud, see teab, millest on jutt.
Iidolid
Popkultuur on alati tootnud staare, kelle anne pole ehk kõige säravam, kuid kellega on hõlbus samastuda – see ongi nende edu võti. Selliste staarikeste imetlemine ei eelda mingit pingutust, võib-olla annavad nad isegi võimaluse vaadata neid teatava üleolekuga.
Uue hingamise on valge prügi võidukäigule andnud tõsielusarjad, kus saavad staarideks inimesed, kes esindavad kõigiti valge prügi elustiili. Nipsakad väikelinna keskkoolitüdrukud, kelle ainuke unistus on oma 16. sünnipäeva peoga teistele kooliõdedele koht kätte näidata (“My sweet sixteen” MTV-s), diivanil lösutavad ja elult mitte midagi ootavad 30-aastased teismelised (“Big Brother”), moemaailma ihalusest ainsa elueesmärgi teinud ülepäevitunud tibid (“The Hills” MTV-s, “Americas Next Top Model”) – tundub absurdne, et sellised tegelased saavad köita miljonite tähelepanu.
Valge prügi printsess on muidugi Britney Spears – Mississippis sündinud alla keskmise lauluhääle, välimuse ja stiiliga tüdruk. Tabloidide rõõmuks ei püüagi Britney olla enamat, kui eeldused lubavad: võõrutusravi, rebitud teksased koos kõhu peal kokku seotud ruudulise farmerisärgiga, kauboisaapad, abielu Las Vegases, närimiskumm pidevalt põses – enam white trash’im ei saakski olla. Tagatipuks samasugune õde Jamie Lynn, kes juba 16-aastaselt emaks sai.
Mitmeski mõttes võiks Britney eelkäijaks pidada Dolly Partonit, kes on roosat värvi, võltsblonde juukseid, silikoonrindu ja võltsteemante armastanud juba ammu enne Britneyt. Ning ei tasu unustada, et see kuvand on ka ülimalt seksistlik – kogu pakend peab olema ürgnaiselikult väljapakkuv ja häbitult meelas.
White trash’i lõputu inspiratsiooniallikas on muidugi ka pornotööstus – lihalik ja ilma romantilise eelmänguta. Meeleheitega määritud raha, mille teenimiseks ei ole ükski vahend liiga püha.
Ootamatu raha
Enamasti iseloomustab valge prügi iidoleid ootamatu ja juhuslik kuulsaks saamine. Vastuolulise näitena meenub kohe Londoni äärelinnast superstaariks kasvanud Amy Winehouse, kelle anne on küll jumalast, kuid tahtejõud ja elukombed slummist.
Või võtame näiteks Kurt Cobaini lese Courtney Love’i. Oma enesetapu sooritanud mehe raha on see naine investeerinud peamiselt narkootikumidesse, disainerrõivastesse (eelistades muidugi halva maitse võrdkuju Versacet) ja iluoperatsioonidesse. Grunge-ema asemel on Courtneyst saanud mingi “Dünastia” tegelaskuju karikatuur, kes püüab olla üha ilusam, kapriissem ja kuulsam.
Muide, iluoperatsioonid on üldse white trash’ile väga omased. Nende tüdrukute järgmine unistus on tihti Playboyle poseerimine. Playboy Mansion on koht, kuhu pääsemisest unistab iga Britneyt kuulav äärelinna tüdruk.
Rekka’d ja rikkad
Valge prügi ei tähenda muidugi vaid naisi – äärelinnades elavad ju võltsglamuursete naiste kõrval ka tõelised mehed. Valge prügi mehestereotüüp on treilerijuht, kes on igas mõttes macho – ta armastab vaadata pornot, on tätoveeritud-rõngastatud, vaatab telerist sporti, joob õlut ning usub relvadesse kui lahendusse. Naistesse suhtumine on muidugi ülimalt seksistlik – koduvägivallas säärane mees probleemi ei näe.
Kuid enam ammu ei pesitse see stiil vaid äärelinnades – uhked võltsilusad barbid ja tõelised macho’d võivad elada ka kesklinnas ning olla sissetulekupüramiidi tipus. Halb maitse ja soov imiteerida oma iidoleid iseloomustavaad tihti ka uusrikkaid, kes soovivad näida enamad, kui eeldused lubaksid. Vahendid võivad küll olla paremad – võltskulla asemel 14-karaadine –, kuid tulemus sarnaneb tihti vaeste sugulastega äärelinna magalas.
Selliste indiviidide tarvis on välja mõeldud irooniline termin international white trash (rahvusvaheline valge prügi), mis osutab uusrikaste kirele reisida teatud staatusepaikadesse: Floridasse, Californiasse, Marbellasse või Monacosse.
Prügi-iroonia
Kui kõikvõimalikud missivalimised on juba oma olemuselt väga white trash’ilikud – sisutud, roosad ja võltsid –, siis Ameerikas Portlandis peetakse juba üheksandat aastat võistlust Miss White Trash. See näitab ühtaegu klassilist ühtekuuluvustunnet, uhkust ning eneseirooniat. Olgu öeldud, et võistluse auhinnaks on Dodge’i treilerauto, atlas, ilutooted, pesu, erootikapoe kinkekaart ja 19,90 dollarit auhinnaraha – kõik need atribuudid viitavad ülihästi valge prügi olemusele.
Valge prügi magus naeruväärsus on ikka meeldinud paljudele kultuuri ärksamatele hingedele. See on ülevõllistiil, mis lubab olla vulgaarne ja provotseerivalt vastik. Nõnda ongi paljud praegused popstaarid, moeloojad ja stilistid ammutanud ideid äärelinnadest – Madonnast Gwen Stefanini. Selles mängus on ühelt poolt üleolevat irooniat ja teiselt poolt soovi massidele pugeda.
Moepilti ilmus white trash’i iroonia äärelinna meeleheidet ja reaalsust matkivate sarjadega 1980-ndate lõpu noortekultuuri väljaannetes (Face, i-D). Ning peagi matkisid äärelinnade püüdlikku võltsilu ka Vogue ja Elle.
Detailsemaks minnes saab white trash’i kõrval eristada teisigi sarnaseid stiile, näiteks trailer park (tuleneb treilerist kui töölisklassi elukohast), redneck ja hillbillie (mõlemad tähistavad maal elavaid madala haridustasemega inimesi, sh kauboisid).
Igal juhul on väga cool’id XXL-suuruses metal-T-särgid, prisked ja säravad nikkelripatsid, neoonvärvi plastist kõrvarõngad, väljakasvanud blondeeritud juuksed, rekka-meeste soengud ja nokatsid, narmastega kauboisaapad, rebitud teksased (suvisel ajal eriti lühikesed “kanninäksijad”), kõhu peale seotud ruudulised pluusid – kõik see, mida hea maitse politsei lubaks vaid õudusunenägudes. Sellise stiili armastamine nõuab raudset irooniat ja parajat annust jultumust.
Kohalikult moeareenilt meenub kohe kaks stilisti, kes demonstreerivad enda ning stiliseeritavate objektide peal mõnusa jultumusega kõike halvamaitselist: Liisi Eesmaa ja Karolin Kuusik. Palju whitetrash’ilikud on ka tibi elus, kellest laulab HU? oma hitis “Absoluutselt”. Võikski öelda, et sellise elustiili Eesti modifikatsiooniks kõlbaksid rullnokk ja megatibi.
Valge prügi võidukäiku kasutab ära ehtefirma White Trash Charms (www.whitetrashcharms.com), mille hittideks on Ameerika popkultuurist inspireeritud kõrgläikega ehted. Hoolimata väärtuslikust materjalist on disain võimalikult labane. Kuid need ankru- ja välgunoolekujulised ripatsid on leidnud tee paljude kuulsuste kaela. WTC näputöö on ka plakatlikult lihtsakoeline L-A-D-Y kõrvarõngas, mida Madonna kandis videos “What it feels like to be a girl”.
Praeguseks ei ole white trash enam ammu hinnanguline termin. See on peavool, see on popkultuur.
