Plastkostüüm pleekinud kleitide vahel
Estonia teatris reedel etendunud absurditeater mõjub meie ooperikava põhjal eredavärvilise plastkostüümina pleekinud naftaliinilõhnaliste kleitide vahel. Terav ekspressionistlik sirgeldus sajandivanuste lõuendite keskel. Erk, täpne, irooniline ja täpselt doseeritud. Ei midagi ülearust – ka mitte tigedat nalja. Vaid vaikne eemalseisev irve kõige selle üle, mis eelmisel ja meie sajandil inimesele unustust ning meelelahutust on pakkunud: operett, varietee, tsirkus.
Pime tsirkuseareen
20. sajandi alguses tekkinud avangardkunst ei paku vaatajale freudistlikku asendusrahuldust köitva süÏee ja ilusate tegelase hästilõppevate seiklustega. See kunst viib inimese veel suuremasse masendusse. Kirjanik Franz Kafka laseb oma tegelastel ekselda lõpmatutes koridorides, maalikunstnik Edvard Munchi pildil karjatab sootu inimene keset tühja maastikku.
Muusikateatris tekib uus Ïanr kontsert-etendus, kus laval nähtavad numbrid on inspireeritud muusikateose osadest. Nii oli see uue muusika ansambli ja eksperimentaalteatri ühisetenduse esimeses loos, 1931. aastal sündinud Mauricio Kageli Variétés. Esmamulje etendusest annab nilbelt prääksuv orkester, mille kõlapildis annavad tooni häälest ära vesternklaver ja akordion. Vilksatavad tangohelid.
Tsirkusenumbritest koosnevas etenduses on nii tõeliselt kaelamurdvaid akrobaatikatrikke tegev tütarlaps kui ka kohmakalt asjaarmastajalikud komödiandid. Tallinnas, kus tsirkust viimati paarkümmend aastat tagasi näha sai, on see omaette tähelepanu vääriv sündmus. Joogast tsirkusemeistri Vello Vaheri seatud numbrites on nii huumorit kui professionaalsust.
Mahasaetud pea laulis
Halvastivalgustatud ruum (tõeline tsirkus on alati säravas valguses) ja kurvailmelised oskamatud artistid on pärit justkui mõnest Teise maailmasõja aegsest rusutud tagalaetendusest. Estonia teatri pisuke lava on ometi kord omal kohal ja loob mulje vaestest oludest. Iroonia ja ängistuse kokteil töötab laitmatult.
Loo puändiks kujunes tsirkusenumber, kus neiul pea maha saeti. Saagija vaatas ise kogu aeg paljutähendavalt saali, ja kui töö valmis, jäigi pea lavale. Publik arvab ilmselt, et nukupea. Ringlaval pööreldes hakkab see aga tasapisi suud maigutama ja lõpuks laulma.
Teise etenduse absurdimeeleolu loovad briljantiinsoenguga konferansjee ning lastepillidest ja autopasunatest orkester. Operettinitte karikeeriv, poliitilise alltekstiga lastevärssidele loodud lugu koosnes samuti eraldi numbritest, mida sidus rääkiv, räppiv ja laulev frakikandja Ardo Ran Varres.
Kuskil neil piirimail kohtuvad minevikku suunatud ja muganduv dekadents (varietee- ja operetiraamid) ning avangard (muusikaline helikeel ja lavastuse nihestatus). Esmapilgul ühendamatu otsimine ongi sarja eesmärk. Esimene etendus täitis selle ülesande üle ootuste – saal oli täis ja rõkkas trampimisest ja braavohüüetest. Publiku moodustasid kultuuriinimesed ja noored. Kas uutmoodi eliit?
