Hillar Metsa juba kellegi teisega segi ei aja. Vaatame kas või tema tegelaskujude ninasid. Lastel on need sellised ploomisuurused. Täisealiseks saades muutuvad ninad avokaado-sarnaseks. Ja vanainimestel on need krimpsus nagu kevadised kartulid. Silmad seal peal on umbes nagu idudega oad.

•• Milline roll on praeguses meediapildis karikatuuril? Ja illustratsioonil laiemalt?

Mulle tundub, et vana ütlemine „üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna” kehtestab end üha enam. Seda on näha ka lehtede arengus viimastel aastakümnetel. Ja kui vaadata eriti agressiivset meediavormi – reklaami –, siis seal on see kenasti näha. Meil on lood, nagu nad on, aga näiteks kvaliteetlehes Guardian rügab palehigis neli karikaturisti.

•• Kuidas sünnivad pildid? Kuidas saavad läbi sinu käsi ja arvuti?

Eesti Päevalehe igapäevakarikatuuri teemad saan ma igal hommikul arvamustoimetusest. Nii et jääb üle vaid see teema oma-enese infoga kokku miksida ja edasine töö käib pliiatsi ja paberiga. Minul on kõik puhas käsitöö. Esimesed visandid teen pliiatsiga paberile ja sealt edasi tindi ja sulega puhta joonistuse, mille skaneerin arvutisse, kus toimub värvimine. Ka see on tegelikult käsitöö, ainult käes on digipliiats ja paberit asendab digilaud. Vastupidi levinud arvamusele ei tee arvuti ise midagi!

•• Mida arvad kuulsatest Muhamedi-karikatuuridest? Kui teravaks ja tabusid ületavaks oleksid ise nõus loominguga minema?

Kahetsusväärne juhtum, kuigi näitab samal ajal pildi tegelikku jõudu. Aga naljakad need pildid ju ei olnud? Tigedad pildid.

Ei tahaks nagu olla viha maaletooja, pigem toodaks rõõmu ja niipalju, et seda võiks vajaduse korral ka eksportida! Minu eesmärk karikatuure joonistades pole kunagi olnud kellelegi ära panna, vaid pigem oma publikut sooja huumoriga rõõmustada. Teravus piltides ei tähenda sugugi veel teravmeelsust ja halvasti öelda oskab ju iga loll.

Ma ei pea ennast üldse poliitilise satiiri tegijaks selle mõiste tegelikus tähenduses. Lehe karikaturistina tuleb aeg-ajalt poliitikaga siiski tegemist teha, aga ma üritan siingi mõnusat ja inimlikku lähenemist säilitada.

•• Mis sind viimati südamest naerma ajas?

Minu kui lihtsameelse inimese jaoks on südamest naermine õnneks igapäevane tegevus ja neid kordi ma eraldi üles ei märgi. Mul on kodus üks väga vahva kass, kes suudab ikka mitu korda päevas midagi sellist ette võtta, et nalja saab kõvasti. Tema paremaid tegemisi olen ma küll juba aastaid üles märkinud ja osa neist hakkab varsti lustlikuks pildiraamatuks saama.

•• Kuidas jõudsid oma põhjaliku koduleheni?

Olen seda mõtet eneses aastaid kandnud. Alati on nii, et kui tänaval kedagi tuttavat näed, tuleb hakata ka oma tegemisi kirjeldama, aga kuidas sa pilte ikka kirjeldad. Sisuliselt on koduleht ju kunstniku portfoolio, kus on kõik tegemised ilusasti esitletud ja igaüks vaatab seda nii pikalt või lühidalt, kui soovib.

•• Mis seob sind ja Pratchettit? Kuidas sattusid tema raamatuid illustreerima?

Ma arvan, et see oli vist õnnelik juhus, mille eest pean tänama Krista Kaera. Kirjastus Varrak oli hakanud parasjagu välja andma Terry Pratchetti kettamaailma-seeriat ja tellis minult kaaneillustratsiooni. Ja ma pean ütlema, et ei osanud tollal ettegi kujutada, kui suur au see tegelikult oli.

•• Keda maailma karikaturistidest ise jälgid? Ehk oskad soovitada mõnda selleteemalist väärt linki?

Minu arvamust mööda töötavad maailma geniaalseimad karikaturistid ajakirjale The New Yorker. Selle lehe alla kuulub ka selline link nagu The Cartoon Bank, kus on esindatud kõik maailma tugevaimad tegijad ning sealt on alati midagi vaadata ja õppida. Viimasel ajal on hakatud The New Yorkeris karikatuure vahvalt animeerima, ma usun, et ka meie netikarikatuuril oleks sel alal tulevikku.

Uutest tegijatest meeldib mulle väga tandem Wulffmorgenthaler, kelle taieseid võib päevast päeva näha Helsingin Sanomates ja nende kodulehel. Kõiki neid linke – ja muudki – leiate minu kodulehe linkide-leheküljelt.