PÖFF-i filmiprassingu stardipauk kõlab tudengifilmide festivalilt
Pimedate ööde filmifestivali kinomaraton saab täna alguse rahvusvahelise tudengi- ja lühifilmide festivaliga Sleepwalkers.
Pöffist on saanud nähtus, milleta Eesti kultuurielu päris hästi enam ette ei kujuta ning mille põhiprogrammi “soojendajateks” on kolm satelliitfestivali – Sleepwalkers, Animated Dreams ja Just Film. Meie riigi pealinnas on praegu ainult kaks kino, mille repertaar pakub küll aeg-ajalt suurepäraseid momente, kuid mis sunnivad tõsist kinosõpra alternatiivsemaid otsingumeetodeid kasutama. Võib ju laenutada kassette või DVD-sid, kuid võimalus näha filme suurelt linalt on siiski elamus omaette ning seda rõõmu ei saa meie kandis paraku just eriti tihti kogeda. Seepärast kujunebki pea kuu aeg vältavast Pöffist sündmus, mis paneb ühe väikese osa rahvast, kataloog käes, erutunult festivali piletijärjekordades tammuma, filmi ootuses istmete vahel trügima ning pärast ühtse seltskonnana sumisedes seansi lõppedes kinosaalist välja voogama.
Uneskõndijad kõnnivad kinno
Tudengi- ja lühifimifestivali Sleepwalkers (15.–18. novemb-ril) raamesse mahub kaks võistlusprogrammi – rahvusvaheline ja Eesti lühifilmide võistlusprogramm ning kuus eriprogrammi küll rahvusvaheliste lühifilmidega filmitudengitelt, küll juba kogenud režissööridelt.
Eriprogrammiks on tänavu “Vanad ja väärikad: Rootsi filmigurude noorpõlvetööd”, kus näeb sedakorda rootsi kino maa-ilmanimede Roy Anderssoni, Lukas Moodyssoni, Jan Troelli, Lasse Hallströmi ja Arne Sucksdorffi lühifilme ja esimesi filmikatsetusi.
Programm “Euroopa filmiakadeemia soovitab” koosneb Euroopa filmiakadeemia Prix UIP 2007 nominentidest. Siin on koos lühifilmid kolmeteist-kümnelt Euroopa filmifestivalilt, autoriteks nii uued talendid kui ka juba kogenud režissöörid. Eksootika-eris näeme Korea lühifilme ja FFFor EST esitleb Karlovy Vary tudengifilmide festivali Fresh Film Fest võidutöid. Ning täpiks i-le on Eesti Reklaamfilm – kollektiivne kogemus sellest, kuidas kitšist sai camp.
Anima! Anima! Anima!
9. animafilmide festival Animated Dreams (21.–25. novembril) sisaldab võistlusprogrammi viimase kahe aasta lühianimatsioone, filmitegijate retrospektiive ja ühe riigi animafilmide eriprogrammi. Sel aastal on tähelepanu all Tšehhi animatsioon. Loomulikult tingib Nukufilmi poole sajandi juubel kaks eriprogrammi, mille nimed räägivad enda eest – “Nukufilm esitleb: tööd ja tegemised” ja “Nukufilm esitleb: Eesti filmikriitikute valik”. “Uus ja uhke Eesti anima!” näitab meile selle aasta toodangut, Sojuzmultfilmi retrospektiiv viib jälle kahekümne aasta tagusesse maailma. Kihachiro Kawamoto ja Aardmani stuudio eriprogramm peaksid olema animahuvilistele kohustuslikud ning kes tahab hoopis midagi kodumaist, pööraku tähelepanu Rao Heidmetsa pooletunnise filmi “Elulood” esilinastusele.
Lastele ka midagi
7. laste- ja noortefilmide festival Just Film (24. november – 1. detsember) näitab laste- ja noortefilmide võistlusprogramme ning tänavakultuuri eripogrammi. Erilinastustena näeb muu hulgas ka Eesti viimaste aastate noortefilme. Just Filmi žürii koosneb igati pädevast seltskonnast ehk festivali enda sihtgrupist – lastefilme hindavad lapsed ja noortefilme noored.
Heilika Võsu:
Näitame rahvale Eesti uusi animafilme
•• Mis teeb tänavu Animated Dreamsi eriliseks?
Ma arvan, et Nukufilmi 50 aasta juubelile pühendatud kollokvium on täiesti unikaalne üritus. Juba fakt, et on inimesi, kes tulevad kokku ja räägivad kolm päeva järjest klassikalisest nukufilmist, väärib äramärkimist. Lisaks moodustavad kollokvium ja festival omavahel hea sümbioosi – kui päevasel ajal räägivad eri gurud teoreetilist juttu, siis õhtul näeme nendesamade kõnelejate loomingut kinosaalis.
•• Kes need gurud on?
Neid on palju, nii kodu- kui ka välismaiseid, aga eriti tahaksin siinkohal ära märkida kahte kollokviumi külalist. Üks neist on Aardmani stuudio looja Peter Lord, kelle kuulsaimad “lapsed” on “Wallace ja Gromit” ning “Kanade mäss”. Teisena tooksin esile jaapani režissööri Kihachiro Kawamoto. Tema loomingust näitame nii lühifilme kui ka Kawamoto viimast täispikka animafilmi “Surnute raamat”.
•• Aga kuidas on lood kodumaise animafilmiga?
Juba eelnevalt mainitud Nukufilmi juubeli tähistamiseks näitame stuudio eri filme läbi aegade. Samuti saab näha Eesti uusi animafilme, see on läbi aastate olnud popp seanss. Ja loomulikult on Rao Heidmetsa uue filmi “Elulood” esilinastus!
•• Vaatasin, et teil on kavas ka Sojuzmultfilmi retrospektiiv. Kas rõhute üldisele nõukogude nostalgialainele?
Ei, seda mitte, sest tegemist on Sojuzmultfilmi perestroikaaegse toodanguga. Aga ma arvan, et see on huvitavam kui vanade ja juba sada korda nähtud filmide näitamine.
Heilika Võsu on animafestivali juht.
Johanna Tenso:
Mulle meeldivad sügavad mõtted
•• Kuidas sa žüriisse sattusid?
Filmindus on mind alati huvitanud ja isa ütles, et kuule, sa võiksid Just Filmi kirja saata. Ma mõtlesin, et miks mitte ja saingi sisse. Tegelikult ma oleks vanuse järgi pidanud vist lastežüriis olema, aga lemmikfilmide pärast sain noortežüriisse.
•• Millised filmid sulle siis meeldivad?
Sellised sügavamõttelised filmid, näiteks “Pink Floyd-The Wall” , “Ratastel Las Vegasesse” ja “Sündinud tapjaks”.
•• Su vend on vist ka žüriis?
On küll, ainult et lastefilmide omas.
•• Kui vanalt hakkasid filme vaatama?
Kinos käisin esimest korda umbes viie-kuueaastaselt. Film oli vist “Dinosaurus” või “Harry Potter ja tarkade kivi”.
Aga filmivõtetel olin isaga (Taivo Tenso, valgusmeister) käinud juba enne seda.
•• Kas sa ise ka tahad filme tegema hakata?
Jah, tahaks küll tegeleda, väga chill oleks, kuigi rohem olen mõelnud kunstiajaloo peale. Kunstis meeldib mulle, nagu filmideski, selline sügavam teema.
•• Kas eelmistel Just Filmidel oled käinud?
Eelmisel aastal käisin mingit korea või jaapani filmi “Ritsikad” vaatamas, aga see oli vist PÖFF, mitte Just Film.
•• Milliseid filme ootad festivalilt?
Ma vaatasin Just Filmi kodulehelt filmide nimekirja ja ma ootan tõsiselt head filmielamust.
Johanna Tenso on Just Filmi žürii liige. Ta on 13-aastane Pelgulinna gümnaasiumi õpilane, kes osaleb sel aastal esimest korda Just Filmi žüriis.
Joosep Matjus:
Tudengifilmist ootan uudsust ja anarhiat
•• Miks osalesid eelmisel Sleepwalkersil?
Sleepwalkers on Eesti tudengifilmi aasta suursündmus. Kuna tudengifilmile on vähe väljundeid, siis on Sleepwalkers suurepärane võimalus oma filmi ka suuremale publikule näidata. Üldjuhul on loodusfilmil väike publik ja selle festivali raames jõuab loodusfilm ka nendeni, kes üldjuhul loodusfilmi ei tuleks vaatama. Ja tudengite seas tehakse loodusfilme väga vähe.
•• Kas auhind muutis midagi su eneseteadvuses?
See andis palju tuge ja jõudu edasi punnida, sest alguses ei oleks iial uskunud, et mingi loodusfilm võib nii palju huvi tekitada. Eriti hea meel on mul selle üle, et auhind läks just loodusfilmile, sest see žanr on minu meelest alatähtustatud ja kuidagi kauge. Järgmist filmi oli kindlasti palju kergem teha, sest rasketel hetkedel on vaja tunda, et see, mida teen, läheb ka kellelegi korda.
•• Kas loodusfilm ongi siis n-ö sinu žanr?
Jah, kuigi eks ma otsin veel teisigi teemasid, kujunen alles. Hetke märksõnad ongi ehk kulgemine ja olemise rõõm.
•• Mis tunnetega vaatad Sleepwalkersi võistlusprogrammi?
Teiste üliõpilaste tööd on loomulikult erilise luubi all, kuidas nad seda nüüd tegid. Eesti tegijad on ju kõik tuttavad ja õpitakse ju üheskoos. Aga tudengifilmidelt ootan uudsust ja arusaamade lõhkumist, omanäolisust ja anarhiat.
Joosep Matjus on Balti filmi- ja meediakooli magistrant. Ta on eelmise aasta Eesti lühifilmide võistlusprogrammi võitja ning tema uus film linastub ka tänavusel Sleepwalkersi festivalil.
Filmitoimetaja soovitus:
Lihtne animeeritud elu
•• Rasketest asjadest ei pea alati keeruliselt rääkima. Rao Heidmets on otsustanud eestlaste lähimineviku traagika tõlkida animakeelde ning tuletada vaatajatele meelde meie iseenesestmõistetavaks peetava igapäevase rahu haprust. Naivistlik pildikeel (kunstnik Ave Nahkur) toetab dokumentaalseid mälestuskatkeid, mida loevad ette küll näitlejad, kuid mille autentsuses pole mõtet kahelda, nii nagu ei tasu unustada ka seda mitte nii väga kauget minevikku, kust me kõik koos tuleme.
Just Filmil lapsepõlve taaskogemas
“Internaat”
režissöör Songyos Sugmakanan, Tai 2006
•• 12-aastane Ton saadetakse vastu tahtmist rangesse internaatkooli, kus õnnetu poiss tunneb ennast väga üksikuna. Abiks ei tule talle ka kaasõpilastelt kuuldud kummituslood ühes teisest internaatkooli kasvandikust, kes olla kunagi basseini uppunud. Ainsaks sõbraks on Tonile poiss nimega Vichien, kuid ka siin pole kõik nii, nagu alguses paistab.
•• “Internaati” on küll tutvustatud kui õudusfilmi, kuid tegelikult on see lugu sõprusest. Režissöör on osanud oskuslikult linale tuua enda internaadikogemused ja
lapsepõlvemälestused, seganud neid kirjandusliku fantaasiaga, loonud kummastava atmosfääri ning seadnud selle kõik kinolinale.
Kobavad tudengid Sleepwalkersil
Rahvusvaheline ja Eesti uute
lühifilmide võistlusprogramm
•• Kui tahate kas siis filmitudengina või algaja kinematografistina saada tasuta filmitegemise õppetunde, jälgige oma algajate kolleegide töid ja tegemisi. Pole paremat viisi oma teadmisi ning uskumusi testida, kui istuda Sleepwalkersi seanssidel ning näha, et kaugete maade tudengid kobavad samadel radadel kui meie omad.
•• Üks reegel on küll olnud läbiv – rikkamate maade tudengitel on olnud tehniliselt täiuslikud filmid, kuid see oluline säde on leegitsenud pigem meie kandi filmides. Eks näis, kas nii läheb ka sellel aastal.
