Pöff muutub järjest paremaks
Püsib
publiku najal
Jaan Ruus, filmiekspert
Festivali filmivalikus oli alguses üsna palju juhuslikku. Praegu on see aga küllalt korralik aastaülevaade. Võrdleksin kolmandat aastat toimuvat võistluskava festivali lipu all seilava laevastikuga, mida saadavad raskeristlejad.
Võistluskavas on üritatud ühendada noort ja vana, avangardi, postmodernismi ja eksootikat nii kunstilises kui ka geograafilises mõttes. Kuid suurte festivalide auhinnavõitjad sellel ei osale. Polekski mõtet hakata uusi tegijaid juba auhinnatud filmidega võrdlema.
Aga festivali esimesed filmid ei andnud maailmas hetkel toimuvast adekvaatset ülevaadet. Pöffi korraldajad ei käinud ka aasta ringi festivalidel ja olid natuke piiratud ning neil puudus ülevaade maailmast. Nüüd on maailm väiksemaks jäänud, info levib ja meie teadmised pole sugugi halvad.
Pöff on eelkõige eestimaalaste festival, kuid kindlasti suhestub ta juba ka maailma teiste festivalidega. Ma arvan, et praegune valik on küllalt avar. Kui panna veel siia kõrvale animafestival ja tudengifilmid, siis jääb vaid öelda: kahju, et see kõik kestab nii vähe aega. Ma olen alati öelnud, et Pöffi korraldajad tahaksid meile justkui tuua Berliini festivali aasta lõpuks koju kätte.
Mõneti oli mulle suureks üllatuseks, et Pöffi saatis algusest peale suur publikuhuvi. Ilmselt toetab seda kommertskino piiratud valik. Inimesed ei taha kommertsist skorbuuti saada ja eks see tekitab suuremat huvi teistmoodi filmide vastu ja hoiab Pöffi elus.
Üks selle aasta huvitavamaid filme on minu jaoks venelase Kirill Serebrennikovi “Mängides ohvrit”. See on postmodernismi tipp. Vanad kultuurimallid pannakse katlasse, segatakse seal ja saadakse kokku küllalt sünge tänapäevaelu, konkreetselt Vene elu.
Absoluutselt vaimustav
Karlo Funk, filmiekspert
Kui Pöff 1997. aastal algas, olin ma sellise filmifestivali ideest absoluutselt vaimustatud, nagu ma olen sellest endiselt vaimustatud. Mul ei olnud kahtlustki, et see filmifestival jääb püsima ja saab hakkama. Probleem oleks saanud tekkida ainult rahastamisest.
Pöff on aastate jooksul täielikult muutunud, eriti kui võrrelda Soome Armastuse & Anarhia filmifestivaliga. Pöff kasvas vist umbes kuue aastaga Armastusest & Anarhiast suuremaks festivaliks, sealjuures toimudes väiksemas linnas, kus pole eriti kinosidki.
Pöffist on mul meeles kindlasti üks mu rekordeid ehk kõige pikem kinoseanss, kus ma olen eales viibinud. See oli Lars von Trieri “Kingdom” – sarjast tehtud film, mis kestis neli või viis tundi.
Võimalus näha teistsugust
Lauri Kaare, filmikriitik
Ükski enesest lugupidav festival ei taha jääda ühe koha peale seisma ja seetõttu arenebki ka Pöff elusorganismina pidevalt. Selleaastasest kavast tervitan väga näiteks sõjafilmide programmi ning kavatsen kasutada võimalust vaadata suurel ekraanil ära sellised asjad nagu Peterseni võrratu “Das Boot”, soomlaste “Talvesõda” ning brittide “Zulu”. Pöff annab kohalikule kinosõbrale võimaluse näha meeletus koguses igas mõttes teistsuguseid filme, mille toomine tavalevisse ei tasuks end majanduslikult ära. Kõige kirkamad Pöffi-muljed, mis esimese hooga meenuvad, on armas “Amelie” ning see, kuidas Sakala keskuse täissaal võttis vastu Aardmani geeniuste võrratu animakomöödia “Kanade mäss”. Pöff on kindlasti elujõuline festival.
