“Kõndisin 2000. aastal tänaval, kui võõras poiss tuli juurde, ütles “Tsau, Marii!” ja et me olime eelmine aasta koos Hiiumaal käinud. Mina nimelt pole kunagi Hiiumaal käinud. Kutsus mind Kloostri Aita õhtusöögile. Tuli välja, et see oli SL Õhtulehe eksperiment, kui kergelt saab tüdrukut rajalt maha võtta. Suvaliselt oli valitud nimi Mari, mis kõlas nagu Marii. Õhtusöögil kutsus ta mind Pöffile vabatahtlikuks,” rääkis nüüd juba kuuendat aastat vabatahtlikuna Pimedate Ööde filmifestivalil töötav Marii Jõekalda.

Tööle filme vaatama

Katharina Grepp oli oma esimese Pöffi ajal, 2002. aastal veel tollases Pedas filmitudeng ja hakkas vabatahtlikuks suurest armastusest filmide vastu. “Tore on filmi vaadata, aga veel toredam on ise osaleda,” kaalus ta. Marii ja Katharina sõnul ei ole Pöffi vabatahtliku töö raske, sinna tahtjaid on aga palju ja kes hiljaks jääb, see ilma jääb.

Põhiliselt on tüdrukud töötanud ustel, kontrollinud pileteid ja ise niimoodi hulgaliselt filme näinud. “Mina esimesel aastal Sakala keskuses ukse peal olles sain väga palju filme näha, lasin inimesed sisse, ootasin võib-olla kümme minutit pärast filmi algust veel ja siis läksin sisse,” meenutas Marii “vanu häid Sakala aegu”. “Nägin sellel aastal kokku umbes 30–40 filmi – päeval kell 12 läksin tööle ja õhtul kell 12 lõpetasin.” Seda peavad tüdrukud lisaks heale seltskonnale ka Pöffil vabatahtlikuks olemise kõige suuremaks plussiks. “See on ikka suur boonus, sest kes üliõpilastest jaksaks maksta iga filmi eest,” põhjendas Marii. Katharina nimetas lisaks ka uute tööde selgeks õppimist, mille kaudu saab teada, milleks sa võimeline oled.

Subtiitrid läksid jalutama

Sellel aastal töötab Marii videoteegis ja pressikeskuses ning Katharina tegeleb väliskülalistega. Aga vanadest aegadest meenub, kuidas Kosmose suures saalis oli hiinakeelne film “Hero” ning viis minutit pärast algust hakkasid inimesed saalist välja valguma ja küsima, kas subtiitreid ei saagi. Tuli välja, et täiesti väljamüüdud filmi eestikeelsed subtiitrid ei olnud tõepoolest Eestisse jõudnud. Teinekord aga unustas tõlkija ühe Prantsuse filmi ajal mikrofoni sisse ja kõrvaklappidega inimesed kuulsid naljakat dialoogi kahe tõlkija vahel, kes ei saanud filmi kontseptsioonist päris hästi aru. Prantsuse keele oskajad omakorda ei saanud aru, miks osa saali tõsises kohas naerab.

Oma kõigi Pöffide lemmikfilmideks nimetas Marii Danis Tanovici “Eikellegimaad” ja Kim Ki-duki “Tühja maja”. “Tühi maja” oli nii populaarne, et väljamüüdud kinosaali treppidele mahutasid end ka huviliste vabatahtlike hulgad. Katharina on enim nautinud filme “Memento”, “Päikesepaiste”, “Miffo” ja “Heinahattu ja vilttitossu”, kui nimetada vaid mõned.

Selle aasta kavast on tüdrukutele silma jäänud “Löök, mille mu süda vahele jättis”, “Tuul, mis sasib odrapõldu”, “Trans-

america”, “Seda filmi pole veel hinnatud” ja “Seitse mõõka”.

Publiku lemmikud

•• 1997 “Taevapalee” (Island), rezˇ Thorsteinn Jónsson

•• 1998 “Must kass, valge kass” (Jugoslaavia), rezˇ Emir Kusturica

•• 1999 “Kaheksa ja pool naist” (Suurbritannia-Holland), rezˇ Peter Greenaway

•• 2000 “Tantsija pimeduses” (Taani-Rootsi), rezˇ Lars von Trier

•• 2001 “Amelie” (Prantsusmaa), rezˇ Jean-Pierre Jeunet

•• 2002 “Taevas” (Saksamaa), rezˇ Tom Tykwer

•• 2003 “Köögilood” (Norra), rezˇ Bent Hamer

•• 2004 “Allakäik” (Saksamaa), rezˇ Oliver Hirschbiegel

•• 2005 “Murtud lilled” (USA), rezˇ Jim Jarmusch

•• Kõigi nende filmide vaatajaskond on olnud 1500–2000 vaatajat.

•• Pöffi ajaloo vaadatuim film on Tom Tykweri “Taevas” 2075 vaatajaga. See film avas ka 2002. aasta Pöffi.