Põhiküsimus on rahvuslikus ohutundes
Väärtuskonverentsil räägiti palju sellisest mõistest nagu vägivald. Vägivalla propaganda olevat ainukene, mida demokraatlik sõnavabaduses eitab. Aga kas vägivald on ainult füüsiline? Vägivald võib olla ka vaimne, moraalne. Ma toon ühe näite: algkoolis hakati meil ühte tüdrukut pidama vargaks. Ta elas enda mõnitamist kohutavalt üle. Lõpuks läks ta meilt ära. Hiljem tuli välja, et ta oli süütu. Ülikooli ajal hakati meil ühte kursusekaaslast jälle pidama nuhiks, koputajaks. Ta elas seda samuti kohutavalt üle ja läks ülikoolist ära. Hiljem selgus, et julgeolekuga oli seotud hoopis keegi teine.
Ja kui meil praegu meedias tullakse teadlikult välja valesüüdistustega, et teisi alandades ennast ülendada, ükskõik, kas see käib ühe inimese, mingi grupi või erakonna kohta – kas see ei ole vägivald? Kas vale ja laim, mis võimendub ühiskonnas meedia toel, on demokraatia? Ja kas see on eetiline? Küsisin ühelt meedia esindajalt, mis tema sellest arvab. Ta arvas, et küllap see kuulub ajakirjandusliku demokraatia hulka, kuigi ei ole ehk eriti eetiline. Mina nii ei arva. Kui me tahame muutuda paremaks, eetilisemaks, siis ei tohiks sallida ka moraalset vägivalda. Ja mitte ainult klassikollektiivis, vaid ka meedias ja ühiskonnas.
Nüüd edasi. Härra Aaviksoo tõstis ühe väga huvitava küsimuse: mis on rahvus Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulis? Eesti filoloogina julgen ma küll öelda, et eesti keeles pole rahvus kunagi tähendanud seda, mis on inglise keeles nation või nationality. Nende mõistete jaoks on eesti keeles olemas sõnad “kodakondsus” ja “kodakondsed”, aga rahvus tähendab eestlaste jaoks ikkagi inimesi, kelle emakeeleks on eesti keel, kes tunnevad end kuuluvat eesti kultuuri ja peavad ennast eestlaseks. Ja kui eestlus, eesti keel ja kultuur ei ole midagi niisugust, mille järjepidevust meie riik ja meie põhiseadus peaks kaitsma, siis võib Eestist saada üks väike Euroopa provints, mis iseseisva riigina kaotab üldse mõtte. Kui eesmärgiks on lihtsalt rikkaks saada, siis võiks näiteks Rootsi Kuningriik võtta meid taas oma tiiva alla ja olemegi kohe Euroopa rikkaimate riikide hulgas.
Mul tuleb meelde üks ETV saade taasiseseisvumise aastatest. Osalesid meie vene poliitikud ja oli ka üks ekspert Peterburist (või oli see siis veel Leningrad). Nad arutasid just probleemi: eestlased ja venelased Baltikumis. Selle Peterburi poliitiku põhisõnum oli: “Olge rahulikud, tegutsege tasakaalukalt, suurendage oma arvukust! Las olla pealegi väike iseseisev Eesti Vabariik, aeg töötab meie kasuks (vremja rabotajet na nas). Taastame siin vähehaaval oma poliitilise ja majandusliku võimu ning vene keele riigikeelena.”
Eesti keelt tuleb kaitsta
Nüüd siis sellest, mis vahet on, kui meie parlamenti kuuluvad ka venelased. Mina leian, et on ikkagi vahet küll. Ma ei usu, et kui parlament kuulub tõesti ainult meestele, siis hakatakse seal vastu võtma mingeid naisi diskrimineerivaid seadusi. Aga ma olen päris kindel, et kui seal on näiteks pooled või kas või alla poolte venelased ja siis veel mingi arv heauskseid eestlasi, võib minna läbi otsus muuta vene keel Eestis teiseks riigikeeleks. Väikerahva keel suure rahva keele kõrval jääb aga alati kaotajaks. Minu meelest tehti suur viga, et juba meie põhiseaduse vastuvõtmise ajal ei kirjutatud preambulisse sisse eesti keelt. Nii jäigi see rahvus siis ebamääraseks. Kui eesti keele komisjon soovitas omal ajal president Rüütlil teha parlamendile vastav ettepanek põhiseaduse preambuli täiendamiseks, siis uuriti parlamendi fraktsioonide valmisolekut – üldine seisukoht oli eitav. Põhjendati küll sellega, et eesti keel on kuskil mujal mingi paragrahviga määratletud, küll sellega, et Euroopa Liitu astumisega seoses tuleb hiljem nagunii põhiseadust muuta. Mul on väga hea meel, et see nüüd valimiseelses õhkkonnas uuesti päevakorrale tõusis ja et eesti keel meie riigi põhiseaduses ühe prioriteedina siiski fikseeritakse.
Ja nüüd siis nendest Euroopa küsitlustest. See, kuidas küsitletakse, mida küsitakse ja kuidas interpreteeritakse, on vahel ikka üsna-üsna kaheldav. Näiteks ühes neist küsiti: kui palju aega kulutate perekonnale ja kui palju aega tööle? Selgus, et eurooplased kulutavad eestlastega võrreldes palju rohkem aega perekonnale ja palju vähem aega tööle. Ja sellest tehti siis järeldus, et eestlased väärtustavad palju rohkem raha ja palju vähem perekonda! Minu meelest on see täiesti vale. Kõik tuleb ikka asetada laiemasse sotsiaal-olustikulisse ja ajaloolisse tausta. Kui eestlane peab rohkem töötama, siis mitte sellepärast, et talle on väga tähtis raha, vaid tihti just sellepärast, et talle on tähtis perekond ja ta peab toimetulekuks palju rohkem tööd tegema, sest meie palgad on palju väiksemad. Me peame palju rohkem vaeva nägema, et lihtsalt hakkama saada, et oma lapsi koolitada, võimaldada neile seda, mida tänapäeva noor inimene kasvamiseks ja arenguks vajab. Ka ei ole meie ühiskonnas veel kuigi palju rantjeesid ja inimesi, kes elavad vaid dividendidest ning saavad seetõttu perekonnale ja hobidele palju rohkem aega kulutada.
Siis probleem, et me olevat mitmekultuurilisuse ja vähemuste vastu. Põhiasjast minnakse jällegi mööda. Küsimus on ju selles, et eestlased tunnevad endiselt suurt rahvuslikku ohutunnet. Ja enne, kui see ei lõpe, ei parane mitte midagi. Muidugi võib öelda, et osalt oleme ise süüdi – miks lapsi sünnib vähe, miks eesti noored lähevad välismaale, miks eesti tüdrukud abielluvad välismaal, sünnitavad ja kasvatavad lapsi seal jne. Paraku on olukord selline, et me oleme palju vaesemad kui need riigid, kuhu minnakse. Elu seal on sotsiaalselt palju turvalisem.
Eestlased ei ole vihanud teisi rahvaid. Meil ei ole sellist ajaloolist traditsioonigi, et vihata oma naaberrahvaid. Vastuolud on olnud tingitud ajaloolistest, poliitilistest ja sotsiaalsetest põhjustest, mitte rahvuslikust vaenust. Probleeme on olnud vaid sakslaste ja venelastega, kellele me oleme pidanud mingi ajalooperioodi jooksul alluma. Sealt ka vastuolud. Ja miks me siis seda rahvuslikku ohutunnet siiamaani tunneme? Sest demograafiline situatsioon on selline. Meid on alla ühe miljoni. Need eestlased, kes mõtlevad oma rahvuse tuleviku peale, ei näe seda eriti optimistlikult, kuna demograafiline olukord ei näi muutuvat eesti rahva kasuks. Ma ei tea teist riiki Euroopas, kus immigrantide protsent oleks nii suur kui Eestis – üks kolmandik. Pealegi räägitakse üha enam vajadusest sisse tuua veel võõrtööjõudu, ja see, nagu soomlasedki ütlevad, tuleb ka edaspidi ikka põhiliselt Venemaalt ja maadest, kus räägitakse vene keelt või sellele lähedasi keeli. Seetõttu ei integreeru ka see uus võõrtööjõud eestlastega, vaid sulandub siin venekeelsesse massi. Nii et ohud on endiselt suured. Enne kui me räägime mingitest võrdlustest Euroopa väärtushinnangutega, tuleb väga hästi mõista, milles on põhiküsimus. Ja kui sellist küsimust ei tõstatatagi, siis ei suudeta ka midagi lahendada.
