Põhjamaade Hirm


Esmaspäeval ilmub plaadipoodidesse noore hiphoppari Põhjamaade Hirmu kauaoodatud plaat “Maailma südame põhjast”, mille andis välja Legendaarne Records. Seni intervjuu andmist vältinud muusik soostus Päevalehe küsimustele vastama tingimusel, et ta saab väljendada avalikku tunnustust oma vanavanematele Heljule ja Heljutile Kiviõlist ning vanaema Milvile Pärnust.

— Kuidas oma plaati iseloomustaksid?

— Looming on minulik ja minult. Koostööd tegin sõprade ja heade tuttavatega. Häälega teevad kaasa naisvokaal MADli ja meesräpparid genka ja tbwoi. Taustad on enamjaolt p2tsi, wizOne ja dj 97 tehtud. Seal hulgas säravad ka SimKares, Wavez, Tatmo Savvo ja Lauri Tähe skrätsˇ.

Mu tekstid kõnelevad sellest, mis on mulle mingil hetkel oluline, sellest, mida maailm tahab mulle öelda ja kuidas ma asju tajun ning kuidas suudan neid edasi anda. Ma ei oska enda kirjutisi eriti üldistada, sest ma ei leia, et oleksin võtnud täiesti ühe suuna. Pigem kirjutan sellest, mis mind huvitab ja mis on hingel, mis vajab minu jaoks ütlemist ja mida saab minu jaoks vahvalt öelda. Panen sõnade kirjutamisele palju rõhku ja pean seda tähtsaks. Sama ootan teistelt.

— Milliste Eesti muusikute vastu tunned sügavaimat austust?

— Nende vastu, kes teevad muusikat muusika pärast ja annavad sellega edasi oma siiraid tundeid ja osa endast. Kelle saundis on sees põhimõtted, maailmavaated ja HING. Kes ei müü end kapitalistlikule maailmale orjaks. Kes teevad ENDA muusikat, olemata produtsendi katseklaasid ega marionetid. Kelle motivatsiooni allikas pole arvud, turu-uuringud ja muud rikutud maailma pahed. Kes ei lase klisˇeedel liugu, ja nagu enne ütlesin – kelle muusikas on HING. Ja muidugi need, kes on mu sõbrad.

— Kas kuulad peale hiphopi ka muid stiile?

— Üldiselt olen ikka suures osas hiphopi peal väljas, aga ma kaifin kuuli funki ja vana kooli hõngulisi asju. Samuti erinevat dzˇässi ja triphoppi. Muidu hõljun ikka hiphopi juures. Tahaks veel seda Liisi Koiksoni plaati kontrollida, see võib ka päris lahe olla.

— Kuidas sai sinust muusik?

— Olen varajasest lapsepõlvest hiphoppi kuulanud ja seda tähtsaks pidanud. Teismeea keskel hakkasin millegipärast riime kirjutama. Erilise tulevikuplaanita, niisama – lambist. Võrgulehel ehh.ee oli meil kommuun, minu praegused ”kolleegid ja semud” sõimasid meid netiräppariteks. Me kirjutasime riime, parandasime skille ja nii edasi. Lõpuks tegime mingid asjad linti ka, need olid ikka päris õudsed, aga millegipärast ei jätnud me asja pooleli. Kuigi see algus oli ikka nii õudne, et tõesti õudne.

— Mida soovitaksid algajale MC-le?

— Kõik on treenitav. Kõik on state of mind – meeleseisund. Inimene suudab absoluutselt kõike, kui ta piisavalt harjutab ja tahab ning tal on sellesse usku. Muidugi on olulised kõrvalised asjaolud, nagu keskkond, kus sa oled, ja tingimused kirjutamiseks. Kui oled piisavalt agar, siis sa leiad need. Noored peaks tegema ja veel kord tegema. Kui sa piisavalt teed, siis tulevad skillid, siis näed oma vigu, siis arened ja kui sa oled juba ARENENUD ja sul on midagi öelda, siis leiab üldsus su ise üles.

Praegu on levinud see kolme-kuu-räpparluse sündroom, kus mingid filmid või muu meedia ajupesu sünnitab agaraid räppareid, kes u 80 päevaga kohe räpivad ja eetrit ummistavad.

Ühest küljest on hea, et indu on ja teha tahakse, aga tegelikult peaks olema nii, et proovid ja teed endale. Arened ja arened veel. Küsid kõrvalisi arvamusi ega ründa avalikkust kohe. Pigem teha sahtlisse, kuni asi on midagi väärt. Lehekülg www.ehh.ee on üks mõistlikumaid kohti, kuhu noored ja auahned räpparid träkke ja mõttesähvatusi üles laevad. Kohati on seal ka lahedaid üllitisi.

— Mis kodumaises hiphopis praegu toimub?

— Oleneb artistist, mingi osa meist tegeleb meelelahutamisega kõige otsesemas mõttes, üks osa tegeleb tapeetmuusiklusega, üks osa probleemide rääkimise ja sotsiaalpoeetilise kriitikaga, üks osa avardab piire ja teeb asja südamest. Kõigil meil on oma eesmärgid, mõjutajad ja nii edasi.

Inimesed, kes arvavad, et hiphop on pau-pau väljamaalaste jäljendamine – see on see pööbel, kes vaatab ”Hoia ja keelast” ainult sodi ja hindab asju stereotüüpide järgi.

— Mis linnades on hiphop kõige paremal järjel?

Loe veel

— Suuremates ikka. See tuleb vist sellest, et suuremates linnades on rohkem raha. Tarvikud, seadmed, pluss veel see, et noortevaheline kontakt on intensiivsem, info, teadmiste ja skillide kõrvutamine ja nende jagamine on positiivsem, võrreldes kaugalade elanike omaga. Kindlasti on erandeid. Teatud poldid elavad üldse kuskil ääre-ääres ja üllatavad just linnakeskseid tüüpe erilise andekusega. Aga üldiselt, kui ikka õiget hõngu pole ja pole kellelegi teha, siis on raskem.

— Kui palju on praeguses hiphopis poosetamist ja kommertsi?

— Mun mielestäni on seda ikka päris s...ks. Hiphop on vist sellepärast nii populaarne, et seda pressitakse ja pressiti massideni ja massid ei taha ju eriti mõelda. Nad pigem lähevad vooluga kaasa ja lasevad end kanda emotsioonidel. Maslow’ laks. Seks. Maskuliinsus. Macho-bullshit jne. Jah. Väga targad inimesed oleme.

Mind ei kotiks see asi üldse, kui see meinstriim ei hakkaks akendest sisse tulema ja nooremate huviliste ajusid pesema. Muidugi kõik selle ohvriks ei lange, aga mingi osa neist siiski läheb välise sära ohvriks. Prioriteedid on kohe algul väärastunud ja siis ongi olukord, kus noored ahvid on nõus ostma kümne ”koidula” eest endale mingeid mannekeeni tarvikuid, aga kultuuri otseselt plaatide ostmise või üldse enda arengu(võimete) tõstmise näol ei toeta keegi.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare